Lähenemisaruande eestikeelne versioon ei sisalda kõiki peatükke. Täielik aruanne on saadaval inglise keeles EKP veebisaidil.

1 Sissejuhatus

ELi 27 liikmesriigist kasutavad eurot juba 20. Selles aruandes vaadeldakse kuut liikmesriiki seitsmest, kes ei ole veel ühisraha kasutusele võtnud, nimelt Bulgaariat, Poolat, Rootsit, Rumeeniat, Tšehhi Vabariiki ja Ungarit. Need riigid on Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi alusleping) järgi kohustatud euro kasutusele võtma, mis tähendab, et nad peavad püüdma täita kõiki lähenemiskriteeriume.^[1] Seitsmes liikmesriik, Taani, teavitas 1992. aastal Euroopa Liidu Nõukogu (ELi nõukogu), et ei kavatse osaleda majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis.^[2] Seega tuleb lähenemisaruanne Taani kohta esitada üksnes Taani taotlusel. Kuna sellist taotlust ei ole esitatud, Taanit siinses aruandes ei käsitleta.

Selle aruande koostamisega täidab EKP aluslepingu artiklis 140 sätestatud nõude. Artiklis 140 on sätestatud, et EKP ja Euroopa Komisjon peavad vähemalt kord iga kahe aasta jooksul või erandiga ELi liikmesriigi taotlusel andma aru Euroopa Liidu Nõukogule „liikmesriikide edusammudest, mida liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, on saavutanud majandus- ja rahaliiduga seotud kohustuste täitmisel“. Selles aruandes käsitletavat kuut riiki hinnatakse aluslepingus sätestatud kaheaastase tsükli raames. Aruande on koostanud ka Euroopa Komisjon ja mõlemad aruanded esitatakse ELi nõukogule samal ajal.

See aruanne on üles ehitatud samamoodi kui EKP varasemad lähenemisaruanded. Selles hinnatakse, kas nimetatud kuus riiki on saavutanud jätkusuutlikus majanduslikus lähenemises kõrge taseme, kas nende õigusaktid vastavad aluslepingutele ning protokollile Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta (edaspidi EKPSi põhikiri) ning kas õigusaktidest tulenevad nõuded on täidetud, et nende riikide keskpangad võiksid saada eurosüsteemi lahutamatuks osaks.

Majandusliku lähenemise hindamine sõltub suurel määral hindamise aluseks oleva statistika kvaliteedist ja terviklikkusest. Statistika koostamist ja esitamist ei tohi mõjutada poliitilised kaalutlused ega sekkumised. Euroopa Liidu liikmesriikidel soovitatakse pidada oma statistika kvaliteeti ja terviklikkust esmatähtsaks, tagada selle koostamisel nõuetekohane kontroll ja tasakaal ning kohaldada vajalikke miinimumnõudeid. Need nõuded on äärmiselt tähtsad riikide statistikaametite sõltumatuse, usaldatavuse ja vastutuse tugevdamisel ning valitsemissektori finantsstatistika kvaliteedi vastu usalduse suurendamisel (peatükk 6).

Alates 4. novembrist 2014 on kõik ELi liikmesriigid, mille suhtes kehtiv erand on tühistatud, kohustatud ühinema ühtse järelevalvemehhanismiga. Ühinemine peab toimuma hiljemalt kuupäeval, mil riigis võetakse kasutusele euro.^[3] Sellest kuupäevast alates kohaldatakse riigi suhtes kõiki ühtse järelevalvemehhanismiga seotud õigusi ja kohustusi. Seetõttu on äärmiselt tähtis, et vajalikud ettevalmistused oleksid tehtud. Euroala ja seega ka ühtse järelevalvemehhanismiga ühinevate liikmesriikide pangandussüsteeme hinnatakse eriti põhjalikult.^[4] Bulgaaria on praegu ainus liikmesriik, kes osaleb ühtses järelevalvemehhanismis EKPga tehtava tiheda koostöö raames, mis on osa riigi kohustusest liituda ühel ajal nii pangandusliidu kui ka vahetuskursimehhanismiga (ERM II).^[5] Bulgaaria keskpangaga (Българска народна банка) tehtava tiheda koostöö raamistik jõustus 1. oktoobril 2020. Enne seda täideti vajalikud järelevalvealased ja õiguslikud eeltingimused. Sel kuupäeval võttis EKP vastutuse 1) Bulgaaria oluliste krediidiasutuste otsese järelevalve, 2) kõigi järelevalve alla kuuluvate üksuste ühiste menetluste ja 3) jätkuvalt riikliku järelevalveasutuse järelevalve all olevate vähem oluliste krediidiasutuste järelevaatamise eest. EKP pangandusjärelevalve ja Bulgaaria keskpank on teinud väga tihedat koostööd, et tagada riikliku pädeva asutuse sujuv lõimumine ühtse järelevalvemehhanismiga.^[6]

Käesoleva aruande struktuur on järgmine. Teises peatükis kirjeldatakse majandusliku ja õigusliku lähenemise hindamise raamistikku. Kolmandas peatükis esitatakse horisontaalne ülevaade majandusliku lähenemise põhiaspektidest. Neljas peatükk sisaldab kokkuvõtteid riikide kohta ning majandusliku ja õigusliku lähenemise hindamise põhitulemusi. Viiendas peatükis hinnatakse üksikasjalikumalt majandusliku lähenemise seisu kuues vaatlusaluses Euroopa Liidu liikmesriigis. Kuuendas peatükis antakse ülevaade lähenemisnäitajatest ja nende koostamisel kasutatud statistilistest meetoditest. Seitsmendas peatükis analüüsitakse liikmesriikide õigusaktide, sealhulgas nende keskpankade põhikirjade vastavust aluslepingu artiklitele 130 ja 131.

2 Analüüsiraamistik

2.1 Majanduslik lähenemine

EKP kasutab majandusliku lähenemise seisu hindamisel neis Euroopa Liidu liikmesriikides, kes soovivad euro kasutusele võtta, ühtset analüüsiraamistikku. Seda raamistikku on kasutatud järjepidevalt kõikides Euroopa Rahainstituudi (ERI) ja EKP lähenemisaruannetes. Raamistiku aluseks on esiteks aluslepingu sätted ja nende kohaldamine EKP poolt hindade, eelarvetasakaalu ja valitsemissektori võla suhtarvu, vahetuskursside ja pikaajaliste intressimäärade arengu ning muude tegurite suhtes, mis on majandusliku lõimumise ja lähenemise seisukohast olulised. Teiseks põhineb raamistik mitmesugustel muudel ette- ja tagasivaatavatel majandusnäitajatel, mida peetakse lähenemise jätkusuutlikkuse üksikasjalikuma hindamise puhul kasulikuks. Mõnda selle raamistiku elementi on aja jooksul täiendatud. Asjaomase liikmesriigi hindamisel kõikide nende tegurite põhjal saadakse ka tähtsat teavet, mis aitab tagada, et riigi lõimumine euroalaga sujuks suuremate raskusteta. Infokastides 1–5 antakse ülevaade õigusnormidest ja selgitatakse üksikasjalikult EKP metoodikat nende kohaldamisel.

Järjepidevuse ja võrdse kohtlemise tagamiseks järgitakse käesolevas aruandes EKP varasemates aruannetes esitatud põhimõtteid. Eelkõige lähtub EKP (ja enne seda ERI) lähenemiskriteeriumide kohaldamisel mitmest juhtpõhimõttest. Esiteks tõlgendatakse iga üksikut kriteeriumi täpselt ja kohaldatakse rangelt. See põhimõte tuleneb lähenemiskriteeriumide peaeesmärgist tagada, et euroalasse kuuluvad üksnes need liikmesriigid, kelle majanduslikud tingimused toetavad hinnastabiilsuse säilitamist ja euroala sidusust. Teiseks moodustavad lähenemiskriteeriumid sidusa ja tervikliku kogumi ning peavad kõik olema täidetud. Aluslepingus loetakse kõik kriteeriumid võrdseks ja neid ei seata tähtsuse järjekorda. Kolmandaks peavad lähenemiskriteeriumid olema täidetud tegelike, mitte prognoositud andmete põhjal. Neljandaks tuleb lähenemiskriteeriume kohaldada järjepidevalt, läbipaistvalt ja lihtsalt. Lähenemiskriteeriumide täitmise hindamisel on oluline tegur ka jätkusuutlikkus, sest lähenemine peab olema kestev, mitte ajutine. Seepärast käsitletaksegi lähenemise jätkusuutlikkust riikidele hinnangu andmisel põhjalikult.

Asjaomaste riikide majandusarengut analüüsitakse tagasivaatavalt üldjuhul kümne aasta ulatuses. See aitab paremini kindlaks teha, kuivõrd on praeguse aja saavutused tõeliste struktuurimuudatuste tulemus, mis peaks omakorda aitama paremini hinnata majandusliku lähenemise jätkusuutlikkust.

Peale selle rakendatakse sobivas ulatuses ettevaatavat lähenemisviisi. Sellega seoses pööratakse erilist tähelepanu asjaolule, et soodsa majandusarengu jätkusuutlikkus sõltub väga suurel määral olemasolevate ja tulevaste probleemide lahendamiseks võetavatest poliitikameetmetest, mis on sobivad ja kestva mõjuga. Kindel juhtimine, usaldusväärsed institutsioonid ja jätkusuutlik riigi rahandus on samuti vajalikud, et toetada hinnastabiilsust ning kogutoodangu kestlikku kasvu keskpika ja pika aja jooksul. Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et majandusliku lähenemise jätkusuutlikkus sõltub nii tugeva lähtepositsiooni saavutamisest, usaldusväärsete institutsioonide olemasolust, šokitaluvusest kui ka sobivate poliitikameetmete rakendamisest pärast euro kasutuselevõttu.

Ühtset analüüsiraamistikku kohaldatakse kõigi kuue vaatlusaluse Euroopa Liidu riigi suhtes eraldi. Analüüse, mis keskenduvad iga liikmesriigi tulemustele, tuleb hinnata eraldi, kooskõlas aluslepingu artikliga 140.

Aruandes sisalduvad statistilised andmed on esitatud seisuga 19. juuni 2024. Lähenemiskriteeriumide kohaldamisel kasutatavad statistilised andmed esitab Euroopa Komisjon (peatükk 6 ning tabelid ja joonised täispikas ingliskeelses versioonis). Vahetuskursside ja pikaajaliste intressimäärade statistilised andmed esitab komisjon koostöös EKPga. Kokkuleppel Euroopa Komisjoniga kestis vaatlusperiood nii hinnastabiilsuse kui ka pikaajaliste intressimäärade kriteeriumi puhul 2023. aasta juunist 2024. aasta maini. Vahetuskursside vaatlusperiood kestis 20. juunist 2022 kuni 19. juunini 2024. Eelarvepositsioonide varasemad andmed hõlmavad ajavahemikku kuni 2023. aastani. Arvesse võetakse ka mitmesuguste allikate prognoose ja muud teavet, mis on lähenemise jätkusuutlikkuse ettevaatava hindamise jaoks oluline. Euroopa Komisjoni 2024. aasta kevadprognoos ja 2024. aasta häiremehhanismi aruanne, mida võeti samuti selles aruandes arvesse, avaldati vastavalt 15. mail 2024 ja 21. novembril 2023. EKP üldnõukogu kinnitas käesoleva aruande 21. juunil 2024.

Käesolevas lähenemisaruandes käsitletakse ka Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja mõju lähenemise hindamisele. Energia, eriti gaasi hind kerkis väga kiirelt juba 2021. aastal osaliselt sellepärast, et Venemaa piiras gaasitarneid Euroopasse. Venemaa sissetung Ukrainasse 2022. aasta veebruari lõpus on kiirendanud energia- ja toiduainete hindade hüppelist tõusu, põhjustades märkimisväärset eelarvesurvet, kaubandushäireid ja suurenenud ebakindlust. Need suundumused tabasid ELi siis, kui see alles taastus koroonapandeemia mõjust. Riigid, mille energiasõltuvus on suurem ja millel on tugevamad varasemad kaubandussidemed Venemaaga, olid teistest rohkem mõjutatud. Arvestades suhteliselt lühikest ajavahemikku, on raske teha kindlaid järeldusi selle kohta, milline on mõju keskpikale ja pikaajalisele lähenemisele, mis sõltub ka Venemaa Ukraina-vastase sõja ja geopoliitika edasisest arengust. Lähenemise hindamise tulevikku käsitlev osa on seega tavapärasest ebakindlam.

Hindade arengut käsitlevaid sätteid ja nende kohaldamist EKP poolt on kirjeldatud infokastis 1.

Keskmist ÜTHI-inflatsioonimäära vaadeldakse 12kuulise vaatlusperioodi jooksul alates 2023. aasta juunist 2024. aasta maini konkreetses riigis viimase kümne aasta jooksul hinnastabiilsuse vallas saavutatud majandustulemuste taustal. See võimaldab analüüsida vaatlusaluse riigi hindade arengu jätkusuutlikkust üksikasjalikumalt. Sellega seoses pööratakse tähelepanu rahapoliitika suunitlusele, eriti sellele, kas rahandusasutused on keskendunud eelkõige hinnastabiilsuse saavutamisele ja säilitamisele, aga ka sellele, kuidas on seda eesmärki toetanud teised majanduspoliitika valdkonnad. Arvesse võetakse ka makromajandusliku keskkonna mõju hinnastabiilsuse saavutamisele. Hindade arengut analüüsitakse seoses pakkumis- ja nõudlustingimustega, keskendudes sellistele teguritele nagu tööjõu ühikukulud ja impordihinnad. Samuti võetakse arvesse teiste asjakohaste hinnaindeksite arengusuundumusi. Ettevaatavalt antakse hinnang inflatsiooni arengule lähiaastatel, arvestades suuremate rahvusvaheliste organisatsioonide ja turuosaliste prognoose. Peale selle käsitletakse institutsioonilisi ja struktuurilisi aspekte, mis on olulised hinnastabiilsust soodustava keskkonna säilitamiseks pärast euro kasutuselevõttu.

Riikide rahanduse arenguga seotud õigusnorme ja nende kohaldamist EKP poolt, samuti menetlusküsimusi on kirjeldatud infokastis 2.

Vaatlusaluse riigi rahanduse arengu jätkusuutlikkuse hindamiseks vaadeldakse analüüsiaasta (2023) tulemit riigi viimase kümne aasta tulemuste kontekstis. Kõigepealt uuritakse eelarvepuudujäägi suhtarvu arengut. Tasub meeles pidada, et riigi aastase eelarvepuudujäägi suhtarvu muutust mõjutavad tavaliselt mitmesugused tegurid. Need võib jagada tsüklilisteks mõjuriteks, mis väljendavad eelarvepuudujäägi reageerimist muutustele majandustsüklis, ja mittetsüklilisteks mõjuriteks, mis kajastavad üldjuhul eelarvepoliitika struktuurilisi või püsivaid kohandusi. Ent käesolevas aruandes esitatud mittetsüklilisi mõjureid ei saa siiski tingimata vaadelda üksnes eelarvepositsiooni struktuuriliste muutuste kajastajana, sest need hõlmavad veel nii poliitikameetmete kui ka eritegurite toimest tulenevat ajutist mõju eelarvetasakaalule.

Järgmiseks vaadeldakse riigivõla suhtarvu arengut sellel perioodil, aga ka seda mõjutanud tegureid. Need on SKP nominaalkasvu ja intressimäärade vahe, esmane tasakaal ja eelarvepositsiooniväline võlamuutus. Sel viisil võib saada lisateavet selle kohta, kuivõrd on võla arengut mõjutanud makromajanduslik keskkond, eelkõige majanduskasv koos intressimääradega. Peale selle analüüsitakse riigivõla struktuuri, keskendudes eelkõige lühiajalise tähtajaga võla ja välisvaluutas nomineeritud võla osakaalule ning arengule. Kui võrrelda neid osakaale võla praeguse suhtarvuga, võib esile tõsta eelarvepositsiooni tundlikkust vahetuskursside ja intressimäärade muutuste suhtes.

Ajavahemikuks 2020–2023 aktiveeriti ELi stabiilsuse ja kasvu pakti üldine vabastusklausel. See võimaldas riikidel võtta pakti raames vajalikke poliitilisi koordineerimismeetmeid seoses pandeemiaga ja Venemaa sissetungiga Ukrainasse. Täpsemalt võimaldas see kõrvale kalduda eelarvenõuetest, mida tavaliselt kohaldatakse.

2024. aasta aprillis jõustus reformitud stabiilsuse ja kasvu pakt, millega muudeti võlapõhise ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse algatamise eeskirju. Muudetud eeskirjade eesmärk on kaitsta valitsemissektori võla jätkusuutlikkust ja eelarvepoliitika vastutsüklilisust, võtta eelarvepoliitikas kasutusele lähenemisviis, mis põhineks rohkem keskpikal perioodil, ja saavutada muu hulgas suurem riiklik vastutus raamistiku eest. Eeskirjades leitakse ka, et reformid, investeeringud ja riigi rahanduse jätkusuutlikkus võivad üksteist täiendada ning seepärast tuleks neid edendada. Viimasena on eeskirjade eesmärk tagada nende tõhusam täitmine.^[12] Kuigi puudujäägipõhise ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse algatamise eeskirjad jäävad põhimõtteliselt muutumatuks, muudetakse võlapõhise ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse algatamise eeskirju, nagu on kirjeldatud infokastis 2. Sellegipoolest ei ole 2024. aastal 2023. aasta tulemuste põhjal algatatud ühtegi võlapõhist ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, kuna riiklikud eelarve- ja struktuurikavad – mis kuuluvad ELi reformitud eelarveraamistiku alla – avaldatakse alles 2024. aasta sügisel, hõlmates eelarvestrateegiaid alates 2025. aastast.

Tulevikuperspektiivis vaadeldakse Euroopa Komisjoni hiljutisi prognoose aastateks 2024–2025 ja hinnatakse võla jätkusuutlikkuse pikaajalisi probleeme. See hõlmab eelkõige eelarvetasakaalu ja võlasuhte väljavaateid praeguse eelarvepoliitika alusel. Lisaks tuuakse eraldi välja eelarvepositsiooni jätkusuutlikkust ohustavad pikaajalised probleemid ja konsolideerimist vajavad üldvaldkonnad, eelkõige need, mis puudutavad demograafiliste muutuste mõju jooksvatest tuludest finantseeritavatele riiklikele pensionisüsteemidele ja valitsuste võetud tingimuslikke kohustusi. Erinevalt eelmistest aruannetest ei hõlma hindamine riikide keskpika perioodi eelarvekavasid, nagu need on esitatud iga-aastastes lähenemisprogrammides. Selle põhjuseks on see, et uute eelarvenõuete kohaselt esitavad riigid oma üksikasjalikud keskpika perioodi eelarvekavad osana riiklikest eelarve- ja struktuurikavadest, mis tuleb esitada 2024. aasta 20. septembri paiku. Nendes kavades tuleb esitada vähemalt nelja aasta pikkune netokulude kava ja visandada valitsuse eelarvestrateegiad alates 2025. aastast.

Vahetuskursi arengut käsitlevaid õigusnorme ja nende kohaldamist EKP poolt on kirjeldatud infokastis 3.

Lisaks ERM IIs osalemisele ja nominaalse vahetuskursi arengule euro suhtes vaatlusalusel perioodil analüüsitakse lühidalt ka kehtiva vahetuskursi jätkusuutlikkuse seisukohast olulisi näitajaid. Need näitajad tuletatakse reaalse efektiivse vahetuskursi ning maksebilansi jooksev-, kapitali- ja finantskonto arengu põhjal. Vaadeldakse ka koguvälisvõla ja rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni arengut pikema aja jooksul. Vahetuskursi arengut käsitlevas jaotises vaadeldakse ka näitajaid, mis peegeldavad riigi euroalaga lõimumise taset. Hinnatakse nii väliskaubanduse (ekspordi ja impordi) lõimumist kui ka finantslõimumist. Lõpuks kirjeldatakse vahetuskursi arengut käsitlevas jaotises vajaduse korral seda, kas vaadeldav riik on saanud kaheaastasel vaatlusperioodil keskpangalt likviidsusabi või maksebilansiabi. Arvesse võetakse nii tegelikult antud abi kui ka selleks sõlmitud ennetavaid kokkuleppeid.

Pikaajaliste intressimäärade arengut käsitlevaid õigusnorme ja nende kohaldamist EKP poolt on kirjeldatud infokastis 4.

Nagu eespool mainitud, viitab alusleping sõnaselgelt lähenemise püsikindlusele, mis peegeldub pikaajaliste intressimäärade tasemes. Seepärast võetakse 2023. aasta juunist 2024. aasta maini kestnud vaatlusperioodil toimunud muutuste hindamisel arvesse pikaajaliste intressimäärade arengut viimase kümne aasta jooksul (või aja jooksul, mille kohta on andmed olemas) ning põhitegureid, mis mõjutasid intressimäärade erinevust euroala keskmisest pikaajalisest intressimäärast. Vaatlusperioodil võis euroala keskmine pikaajaline intressimäär osaliselt kajastada mitme euroala riigi suuri riskipreemiaid. Seepärast kasutatakse võrdlemisel ka euroala AAA-reitinguga pikaajaliste riigivõlakirjade tulusust (euroala AAA-reitinguga instrumentide tulukõvera pikaajaline tulusus, mis hõlmab euroala AAA-reitinguga riike). Selle analüüsi taustaks esitatakse aruandes ka andmeid finantsturu suuruse ja arengu kohta. Andmed põhinevad kolmel näitajal (mittefinantsettevõtete emiteeritud lunastamata võlaväärtpaberite kogusumma, aktsiaturu kapitaliseeritus ja rahaloomeasutuste laenud kodumaisele mittefinantsteenuseid osutavale sektorile), mis koos näitavad finantsturgude suurust.

Aluslepingu artikli 140 lõikes 1 on sätestatud, et aruandes tuleb arvesse võtta veel mitut olulist tegurit (vt infokast 5). 13. detsembril 2011 jõustus kooskõlas aluslepingu artikli 121 lõikega 6 majanduse tõhustatud juhtimise raamistik, mille eesmärk on tagada majanduspoliitika tihedam kooskõlastamine ning Euroopa Liidu liikmesriikide majandustulemuste jätkusuutlik lähenemine. Infokastis 5 antakse lühiülevaade neist õigusnormidest ja sellest, kuidas käsitletakse eelmainitud lisategureid EKP hinnangus lähenemise kohta.

2.2 Liikmesriigi õigusaktide vastavus aluslepingutele

2.2.1 Sissejuhatus

Aluslepingu artikli 140 lõikes 1 on ette nähtud, et vähemalt kord kahe aasta järel või siis, kui seda taotleb mõni liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand, annab EKP (ja Euroopa Komisjon) nõukogule aru liikmesriikide edusammudest, mida liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, on saavutanud oma majandus- ja rahaliiduga seotud kohustuste täitmisel. Nendes aruannetes tuleb hinnata iga erandiga liikmesriigi õigusaktide, sealhulgas tema keskpanga põhikirja ühtivust aluslepingu artiklitega 130 ja 131 ning EKPSi ja EKP põhikirja asjakohaste artiklitega. Seda aluslepingus sätestatud kohustust liikmesriikidele, mille suhtes on kehtestatud erand, nimetatakse ka õiguslikuks lähenemiseks.

Õigusliku lähenemise hindamisel ei pea EKP piirduma üksnes liikmesriigi õigusaktide sõnastuse vormilise läbivaatamisega, vaid hinnata võib ka seda, kas asjakohaste sätete rakendamine vastab aluslepingute ja põhikirja mõttele. Eelkõige pöörab EKP tähelepanu mis tahes märkidele mõne liikmesriigi keskpanga otsustusorganitele avaldatavast survest, mis on vastuolus aluslepingu mõttega keskpanga sõltumatuse kohta.

Lisaks leiab EKP, et liikmesriikide keskpankade otsustusorganitel peab olema võimalik toimida sujuvalt ja järjepidevalt. Sellega seoses on liikmesriigi asjaomastel ametiasutustel eelkõige ülesanne võtta meetmeid, mis on vajalikud riigi keskpanga otsustusorgani liikme õigeaegseks ametissenimetamiseks, kui see koht jääb tühjaks.^[15]

EKP jälgib tähelepanelikult kõiki asjaolusid, enne kui annab lõpliku positiivse hinnangu selle kohta, et liikmesriigi õigusaktid on aluslepingu ja põhikirjaga kooskõlas.

Erandiga liikmesriigid ja õiguslik lähenemine

Bulgaarial, Poolal, Rootsil, Rumeenial, Tšehhil ja Ungaril, kelle õigusakte käesolevas aruandes hinnatakse, on erandiga liikmesriigi staatus, st nad ei ole veel eurot kasutusele võtnud. Rootsile anti erandiga liikmesriigi staatus nõukogu 1998. aasta maikuu otsusega.^[16] Teiste liikmesriikide puhul on ühinemisakti artiklitega 4^[17] ja 5^[18] ette nähtud, et alates ühinemiskuupäevast osaleb iga nimetatud liikmesriik majandus- ja rahaliidus kui liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand aluslepingu artikli 139 tähenduses.

Käesolevas aruandes ei käsitleta Taanit, kuna Taani on eristaatusega liikmesriik, kes ei ole veel eurot kasutusele võtnud. Aluslepingutele lisatud protokollis (nr 16) teatavate Taanit käsitlevate sätete kohta on sätestatud, et pidades silmas Taani Kuningriigi valitsuse 3. novembri 1993. aasta teadet nõukogule, kehtib Taani Kuningriigi kohta erand ja erandi kehtetuks tunnistamise menetlus algatatakse ainult Taani taotluse põhjal. Kuna Taani suhtes kohaldatakse aluslepingu artiklit 130, peab Taani keskpank (Danmarks Nationalbank) täitma keskpanga sõltumatuse nõudeid. Euroopa Rahainstituudi 1998. aasta lähenemisaruande kohaselt olid need nõuded täidetud. Pärast 1998. aastat ei ole Taani lähenemist tema eristaatuse tõttu hinnatud. Kuni Taani ei ole euro kasutuselevõtu kavatsusest nõukogu teavitanud, puudub Taani keskpangal vajadus õiguslikult eurosüsteemiga lõimuda ja Taani õigusakte ei ole vaja kohandada.

Õiguslikku lähenemist hinnatakse selleks, et aidata nõukogul otsustada, millised liikmesriigid täidavad majandus- ja rahaliiduga seotud kohustusi (aluslepingu artikli 140 lõige 1). Õiguse valdkonnas tähendavad sellised tingimused eelkõige keskpanga sõltumatuse saavutamist ja liikmesriikide keskpankade õiguslikku lõimumist eurosüsteemi.

Õigusliku hinnangu ülesehitus

Käesolev õiguslik hinnang järgib üldjoontes EKP ja ERI varasemate õigusliku lähenemise aruannete^[19] ülesehitust.

Liikmesriigi õigusaktide vastavuse hindamisel võetakse arvesse enne 27. märtsi 2024 kehtestatud õigusakte.

2.2.2 Kohandamise ulatus

Kohandamise valdkonnad

Et teha kindlaks valdkonnad, milles liikmesriigi õigusakte on vaja kohandada, käsitletakse järgmisi küsimusi:

• vastavus aluslepingu (artikkel 130) ning põhikirja (artiklid 7 ja 14.2) sätetele liikmesriikide keskpankade sõltumatuse, riikide keskpankade otsuseid tegevate organite ja presidentide kohta;
• vastavus sätetele ametisaladuse pidamise kohta (põhikirja artikkel 37);
• keskpankade laenukeelust (aluslepingu artikkel 123) ja eesõiguste andmise keelust (aluslepingu artikkel 124) kinnipidamine;
• ELi õigusnormidega nõutava sõna „euro“ ühtse kirjapildi järgimine ning
• liikmesriikide keskpankade õiguslik lõimumine eurosüsteemiga (eelkõige seoses põhikirja artiklitega 12.1 ja 14.3).

Vastavus versus ühtlustamine

Aluslepingu artikli 131 kohaselt peavad liikmesriigi õigusaktid olema vastavuses aluslepingute ja põhikirjaga ning kõik vastuolud tuleb kõrvaldada. Seda kohustust ei mõjuta aluslepingute ja põhikirja ülimuslikkus liikmesriigi õigusaktide suhtes ega vastuolude laad.

Liikmesriigi õigusaktide vastavuse nõue ei tähenda seda, et alusleping näeks ette liikmesriikide keskpankade põhikirjade ühtlustamist omavahel või EKPSi ja EKP põhikirjaga. Riikide erijooned võivad alles jääda, kui nendega ei rikuta lõplikult ELile kuuluvat ainupädevust rahapoliitika valdkonnas. Nimelt on põhikirja artikli 14.4 kohaselt liikmesriikide keskpankadel lubatud täita muid funktsioone peale nende, mis on sätestatud põhikirjas, kui see ei ole vastuolus EKPSi eesmärkide ja ülesannetega.^[20] Liikmesriikide keskpankade põhikirjade sätted selliste lisaülesannete kohta on ilmne näide olukordadest, mille puhul erinevused võivad alles jääda. Pigem osutab vastavuse mõiste sellele, et liikmesriigi õigusakte ja keskpankade põhikirju on vaja kohandada selleks, et kõrvaldada vastuolud aluslepingute ning EKPSi ja EKP põhikirjaga ning tagada liikmesriikide keskpankade piisav lõimumine EKPSiga. Eelkõige tuleb kohandada sätteid, mis kahjustavad aluslepingus määratletud keskpanga sõltumatust ning keskpanga ülesandeid EKPSi lahutamatu osana. Seetõttu ei piisa nimetatud eesmärgi saavutamiseks üksnes sellest, kui tuginetakse liidu õiguse ülimuslikkusele liikmesriigi õigusaktide suhtes.

Aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohustus hõlmab ainult vastuolu aluslepingute või põhikirjaga. Vastavusse tuleb aga viia ka liikmesriigi õigusaktid, mis on vastuolus liidu teiseste õigusaktidega, mis puudutavad käesolevas lähenemisaruandes käsitletavaid kohandamise valdkondi. Liidu õiguse ülimuslikkus ei mõjuta liikmesriigi õigusaktide kohandamise kohustust. See üldine nõue ei tulene mitte ainult aluslepingu artiklist 131, vaid ka Euroopa Liidu Kohtu pretsedendiõigusest.^[21]

Aluslepingute ega põhikirjaga ei nähta ette liikmesriigi õigusaktide kohandamise viisi. Vastavuse võib seega saavutada ELi õigusaktidega vastuolus olevate liikmesriigi õigusaktide kõrvaldamise või aluslepingutele ja põhikirjale viitamise teel või erandkorras nende sätete inkorporeerimise ja nende allikale viitamise teel, lähtudes järgmistest tingimustest.

Üldjuhul tuleb vältida liikmesriigi õiguskorras vahetult kohaldatavate liidu õiguse asjakohaste sätete kordamist, kasutades sama keelt^[22]. Kordamine võib tekitada ebakindlust nii seoses kohaldatavate sätete õigusliku olemuse ja päritolu kui ka nende jõustumise kuupäevaga. See ei oleks kooskõlas liidu õiguse ühetaolise kohaldamise ja tõlgendamise põhimõttega kogu liidus^[23]. Lisaks, kui riigisiseses sättes kasutatakse sõnastust, mis erineb asjaomases liidu sättes kasutatavast sõnastusest, loob see omaette regulatiivse sisu. Aluslepingu artikli 2 lõike 1 kohaselt takistab liidu ainupädevus rahapoliitika küsimustes liikmesriikidel võtta vastu sätteid, mis nende eesmärki ja sisu silmas pidades kehtestavad õiguslikud eeskirjad, millega reguleeritakse euro kui ühisraha kasutamist, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid on selleks volitatud^[24]. Selles kontekstis ei piirdu rahapoliitika mõiste selle operatiivse rakendamisega, mis aluslepingu artikli 127 lõike 2 esimese taande kohaselt on üks eurosüsteemi põhiülesandeid. Sellel on ka regulatiivne mõõde, mille eesmärk on tagada euro kui ühisraha staatus^[25].

Erandjuhtudel võib ühtsuse huvides ja selleks, et need oleksid arusaadavad isikutele, kelle suhtes neid kohaldatakse, kasutada liikmesriigi õiguskorras vahetult kohaldatavate liidu õiguse asjakohaste sätete kordamist, kasutades sama keelt. Selliste erandlike asjaolude korral, mis võimaldavad liidu õiguse vahetult kohaldatavate sätete kordamist, tuleks sätted täpselt üle võtta ja sõnastust ei tohiks muuta^[26]. Lisaks sellele tuleks sätteid korrata ainult niivõrd, kuivõrd see on erandlike asjaoludega õigustatud. Selliseid erandlikke asjaolusid, kus liidu õiguse vahetult kohaldatavad sätted on piisavalt sidusad ja terviklikud, ei ole siiski olemas, mistõttu ei ole neid vaja korrata ega kajastada riigisiseses õiguses^[27]. Kui liidu õiguse vahetult kohaldatavad sätted on asjakohased üksnes riigisisese õigusega hõlmatud valdkondade kontekstis, ei pea riigisiseses õiguses nendele sätetele viitama. Kuivõrd riigisiseses õiguses korratakse eespool nimetatud põhjustel tingimata liidu õiguse vahetult kohaldatavaid sätteid, tuleks seda teha sõnaselgelt ja selgitada, et tema sätted on kas „kooskõlas“ või „vastavuses“ liidu õiguse asjakohaste sätetega, kui viimaseid üksnes korratakse, et asetada riigisisene õigus laiemasse konteksti, või „ilma et see piiraks“ liidu õiguse asjakohaste sätete kohaldamist, kui riiklik asutus kasutab kõrvalpädevust, mis läheb EKPSi ja eurosüsteemi omast kaugemale^[28].

Et saavutada õigusaktide vastavus aluslepingutele ja põhikirjale ning seda säilitada, peavad liidu institutsioonid ja liikmesriigid konsulteerima EKPga selliste õigusaktide eelnõude teemal, mis kuuluvad aluslepingu artikli 127 lõike 4 ja artikli 282 lõike 5 ning põhikirja artikli 4 kohaselt EKP pädevusse. Nõukogu 29. juuni 1998. aasta otsuses 98/415/EÜ riikide ametiasutuste konsulteerimise kohta Euroopa Keskpangaga seoses õigusaktide eelnõudega^[29] on selgelt nõutud, et liikmesriigid võtaksid selle kohustuse täitmiseks vajalikud meetmed.

2.2.3 Liikmesriikide keskpankade sõltumatus

Seoses keskpankade sõltumatusega oli 2004., 2007. ja 2013. aastal Euroopa Liiduga ühinenud uute liikmesriikide õigusakte vaja kohandada, et viia need alates vastavalt 2004. aasta 1. maist, 2007. aasta 1. jaanuarist ja 2013. aasta 1. juulist kooskõlla aluslepingu ja põhikirja asjakohaste sätetega.^[30] Rootsi pidi vajalikud kohandused jõustama EKPSi asutamise ajaks 1. juunil 1998.

Keskpanga sõltumatus

1995. aasta novembris koostas Euroopa Rahainstituut keskpanga sõltumatuse tunnusjoonte loetelu (ja kirjeldas neid hiljem üksikasjalikult oma 1998. aasta lähenemisaruandes), mida kasutati sel ajal liikmesriigi õigusaktide, eeskätt liikmesriikide keskpankade põhikirjade hindamise alusena. Keskpanga sõltumatuse mõiste hõlmab mitut sõltumatuse valdkonda, mida tuleb eraldi hinnata, s.o funktsionaalne, institutsiooniline, isiku- ja finantssõltumatus. Viimastel aastatel on keskpankade sõltumatuse aspektide analüüsi EKP arvamustes täpsustatud. Sõltumatuse aspektide põhjal hinnatakse erandiga liikmesriigi õigusaktide lähenemist aluslepingutele ja põhikirjale.

Funktsionaalne sõltumatus

Keskpanga sõltumatus ei ole eesmärk iseeneses, vaid vahend selgelt määratletud ja ülimusliku sihi saavutamiseks. Funktsionaalne sõltumatus eeldab, et iga liikmesriigi keskpanga esmane eesmärk on määratletud selgelt ja õiguskindlalt ning täielikus kooskõlas aluslepingus sätestatud hinnastabiilsuse esmase eesmärgiga. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb keskpankadele tagada vahendid mis tahes muudest ametivõimudest sõltumatult. Aluslepingus sisalduv keskpanga sõltumatuse nõue peegeldab üldtunnustatud seisukohta, et hinnastabiilsust kui esmast eesmärki aitab kõige paremini saavutada täiesti sõltumatu institutsioon, mille volitused on täpselt määratletud. Keskpanga sõltumatuse põhimõte on täielikult kooskõlas sellega, et liikmesriigi keskpank vastutab oma otsuste eest, ning see oluline aspekt suurendab usaldust tema sõltumatu staatuse vastu. See eeldab omakorda läbipaistvust ja dialoogi kolmandate isikutega.

Mis puutub ajastusse, siis ei ole aluslepingus selgelt väljendatud, millal peavad erandiga liikmesriikide keskpangad esmase eesmärgina järgima hinnastabiilsust, mis on sätestatud aluslepingu artikli 127 lõikes 1 ja artikli 282 lõikes 2 ning põhikirja artiklis 2. Nende liikmesriikide jaoks, kes ühinesid Euroopa Liiduga pärast euro kasutuselevõttu liidus, oli küsimus selles, kas kõnealune kohustus peaks hakkama kehtima alates ühinemiskuupäevast või euro kasutuselevõtmisest. Kuigi aluslepingu artikli 127 lõiget 1 ei kohaldata liikmesriikide puhul, mille suhtes on kehtestatud erand (vt aluslepingu artikli 139 lõike 2 punkt c), kohaldatakse nende suhtes siiski põhikirja artiklit 2 (vt põhikirja artikkel 42.1). EKP on seisukohal, et liikmesriikide keskpankade kohustus saavutada hinnastabiilsus kui esmane eesmärk kehtib alates 1. juunist 1998 Rootsi suhtes ning alates 1. maist 2004, 1. jaanuarist 2007 ja 1. juulist 2013 nende liikmesriikide suhtes, kes ühinesid Euroopa Liiduga nendel kuupäevadel. See tugineb asjaolule, et hinnastabiilsuse põhimõtet, mis on üks liidu juhtpõhimõte (aluslepingu artikkel 119), kohaldatakse ka erandiga liikmesriikide suhtes. Samuti tugineb see asutamislepingu eesmärgile, mille kohaselt peavad kõik liikmesriigid püüdlema makromajandusliku lähenemise poole, mis hõlmab hinnastabiilsust ning mille hindamiseks koostavad EKP ja Euroopa Komisjon regulaarselt aruandeid. See järeldus lähtub ka keskpanga sõltumatuse ratio legis’est, mis on põhjendatud ainult siis, kui üldine hinnastabiilsuse eesmärk on ülimuslik.

Riikide hinnangud käesolevas aruandes põhinevad osutatud järeldustel aja kohta, mil erandiga liikmesriikide keskpangad peavad esmase eesmärgina järgima hinnastabiilsust.

Institutsiooniline sõltumatus

Institutsioonilise sõltumatuse põhimõtet kajastavad aluslepingu artikkel 130 ja põhikirja artikkel 7. Nende kahe artikliga keelatakse liikmesriigi keskpangal ja selle otsuseid tegevate organite liikmetel taotleda või saada juhiseid Euroopa Liidu institutsioonidelt või organitelt, mõne liikmesriigi valitsuselt või mis tahes muult organilt. Samuti keelatakse nende artiklitega liidu institutsioonidel, organitel või asutustel ning liikmesriikide valitsustel püüda mõjutada neid keskpankade otsuseid tegevate organite liikmeid, kelle otsused võivad mõjutada EKPSiga seotud ülesannete täitmist riigi keskpanga poolt. Et liikmesriigi õigusaktid kajastaksid aluslepingu artiklis 130 ja põhikirja artiklis 7 sätestatut, peavad õigusaktid sisaldama mõlemat keeldu ega tohi kitsendada nende kohaldamisala.^[31] Teadmine, et keskpankadel on selline sõltumatus, ei tähenda, et nad vabastatakse kõigi õigusnormide täitmisest või et neid kaitstakse igasuguste õigusaktide eest.^[32]

Olenemata sellest, kas liikmesriigi keskpank on riigiasutus, eriülesandega avalik-õiguslik asutus või lihtsalt aktsiaselts, on olemas oht, et omanik võib omandiõiguse kaudu mõjutada selle otsuseid, mis puudutavad EKPSiga seotud ülesandeid.^[33] Aktsionäride õiguste kaudu või muul viisil avaldatav mõju võib kahjustada liikmesriigi keskpanga sõltumatust ja peab seetõttu olema seadusega piiratud.

Keskpanganduse valdkonna õigusraamistik peab tagama stabiilse ja pikaajalise aluse keskpanga toimimisele. Riigi keskpanga institutsioonilise töökorralduse sage muutmine, mis mõjutab tema organisatsioonilist ja juhtimisega seotud stabiilsust, võib selle keskpanga institutsioonilist sõltumatust negatiivselt mõjutada.^[34]

Institutsioonilist sõltumatust tuleks järgida ka eriolukorras. Riigi ametiasutused võivad ajutiselt ja erandjuhtudel kasutada põhjendatult volitusi, mis kuuluvad EKPSi ainupädevusse, kuid üksnes juhul, kui aluslepingu artikli 347 kohased tingimused on täidetud. Selle hindamiseks on õige aeg siis, kui meede võetakse. Aluslepingu artikli 347 erakorralise olemuse tõttu peaksid liikmesriigid hoiduma ennetavate õigusaktide vastuvõtmisest, kui aluslepingu artiklis 347 ettenähtud tingimused on täitmata.^[35]

Juhiste andmise keeld

Kolmandate isikute õigus anda EKPSiga seotud ülesannete asjus juhiseid liikmesriikide keskpankadele, nende otsustusorganitele või viimaste liikmetele ei ole kooskõlas aluslepingu ega põhikirjaga.

Liikmesriigi keskpanga mis tahes kujul osalemine finantsstabiilsust tugevdavate meetmete kohaldamises peab olema kooskõlas aluslepinguga, st keskpank peab oma ülesandeid täitma täielikus vastavuses funktsionaalse, institutsioonilise ja finantssõltumatuse põhimõttega, et tagada oma ülesannete nõuetekohane täitmine aluslepingu ja põhikirja kohaselt.^[36] Kui liikmesriigi õiguses on keskpangale ette nähtud roll, mis ületab tema nõuandefunktsiooni, ja talle on antud lisaülesandeid, peab olema tagatud, et sellised ülesanded ei mõjutaks toimimist puudutavast ega rahalisest seisukohast keskpanga võimet täita oma EKPSiga seotud ülesandeid.^[37] Lisaks peab liikmesriigi keskpanga esindaja kaasamisel kollegiaalse otsustusorgani või muu organi töösse arvestama liikmesriigi keskpanga otsustusorgani liikme isikusõltumatuse nõuetega.^[38]

Otsuste heakskiitmise, peatamise, tühistamise või edasilükkamise keeld

Kolmandate isikute õigused kiita heaks, peatada, tühistada või edasi lükata EKPSiga seotud ülesannetega seonduvaid keskpanga otsuseid ei ole kooskõlas aluslepingu ega põhikirjaga.^[39]

Õiguslikel alustel otsuste tsenseerimise keeld

Muude organite kui sõltumatute kohtute õigus tsenseerida õiguslikel alustel otsuseid, mis on seotud EKPSi ülesannete täitmisega, ei ole kooskõlas aluslepingu ega põhikirjaga, sest nende ülesannete täitmist ei tohi poliitilisel tasandil ümber hinnata. Keskpanga presidendi õigus peatada EKPSi või liikmesriigi keskpanga otsustusorgani otsuse rakendamine õiguslikel alustel ja seejärel selle edastamine poliitilistele organitele lõplikuks otsustamiseks on samaväärne kolmandatelt isikutelt juhiste taotlemisega.

Liikmesriigi keskpanga otsustusorganite töös hääleõigusega osalemise keeld

Kolmandate isikute esindajate osalemine liikmesriigi keskpanga otsustusorgani töös hääleõigusliku liikmena küsimustes, mis puudutavad EKPSiga seotud ülesannete täitmist liikmesriigi keskpanga poolt, on aluslepingu ja põhikirjaga vastuolus isegi siis, kui nende hääl ei ole otsustav.^[40] Ka ilma hääleõiguseta osalemine on aluslepingu ja põhikirjaga vastuolus, kui osalemine segab EKPSiga seotud ülesannete täitmist nimetatud otsustusorgani poolt või ohustab EKPSi konfidentsiaalsuskorra järgimist.^[41]

Eelneva konsulteerimise keeld liikmesriigi keskpanga otsustes

Liikmesriigi keskpanga seadusest tulenev sõnaselge kohustus konsulteerida enne keskpanga otsuse tegemist kolmandate isikutega annab viimastele ametlikult võimaluse lõplikku otsust mõjutada ja on seetõttu vastuolus aluslepingu ning EKPSi ja EKP põhikirjaga.

Liikmesriigi keskpanga ja kolmandate isikute dialoog, isegi kui see põhineb seadusest tuleneval kohustusel anda teavet ja vahetada seisukohti, on siiski vastavuses keskpanga sõltumatuse nõudega, kui

• sellega ei mõjutata liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete sõltumatust;
• liikmesriigi keskpanga presidendi eristaatust EKP otsustusorganite liikmena arvestatakse täiel määral;
• täidetakse põhikirjast tulenevaid konfidentsiaalsusnõudeid.^[42]

Liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete kohustuste täitmine kolmandate isikute poolt

Õigusaktide sätted, milles käsitletakse liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete kohustuste täitmist kolmandate isikute poolt (nt valitsuste poolt seoses raamatupidamisaruannetega), peaksid sisaldama piisavalt kaitsemeetmeid, tagamaks, et selline kohustuste täitmise õigus ei mõjutaks liikmesriigi keskpanga otsustusorgani liikme suutlikkust langetada EKPSiga seotud ülesannetes sõltumatult otsuseid (või rakendada EKPSi tasandil tehtud otsuseid). On soovitatav, et liikmesriigi keskpanga põhikirjas sisalduks sellesisuline sõnaselge säte.

Isikusõltumatus

Keskpankade sõltumatus seoses liikmesriikide keskpankade presidentide ja otsustusorganite liikmetega tagatakse lisaks aluslepingu artikliga 130 ning põhikirja artiklitega 7 ja 14.2. Liikmesriikide keskpankade presidendid on EKP üldnõukogu liikmed ja saavad EKP nõukogu liikmeks, kui nende liikmesriik võtab kasutusele euro. Keskpanga presidenti ei saa pidada liikmesriigi esindajaks, kui ta täidab oma ülesandeid EKP nõukogu või üldnõukogu liikmena.^[43] Põhikirja artikli 14.2 kohaselt peab liikmesriigi keskpanga põhikirjas olema sätestatud, et presidendi ametiaeg kestab vähemalt viis aastat. Sellega kaitstakse keskpanga presidenti ka meelevaldse ametist vabastamise eest, määrates kindlaks, et teda saab ametist vabastada ainult juhul, kui ta ei vasta enam tingimustele, mis on vajalikud tema kohustuste täitmiseks, või kui ta on tunnistatud süüdi raskes üleastumises. Sellistel juhtudel on põhikirja artiklis 14.2 ette nähtud võimalus pöörduda Euroopa Liidu Kohtusse, kellel on volitus tühistada riiklikul tasandil tehtud otsus vabastada keskpanga president ametist.^[44] Keskpanga presidendi ametiaja peatamine võib tegelikult kaasa tuua ametist vabastamise põhikirja artikli 14.2 tähenduses.^[45] Liikmesriigi keskpanga põhikirjas peab seda sätet järgima allkirjeldatud viisil.

Aluslepingu artikli 130 kohaselt on liikmesriigi valitsusel ja teistel organitel keelatud mõjutada liikmesriigi keskpanga otsuseid tegevate organite liikmeid nende ülesannete täitmisel. Eelkõige on liikmesriigil keelatud püüda mõjutada liikmesriigi keskpanga otsuseid tegevaid organeid, muutes liikmesriigi õigusakte, mis mõjutavad organite liikmetele makstavat töötasu. Nimetatud õigusaktid peaksid põhimõtteliselt rakenduma vaid tulevikus ametisse astujatele.^[46]

Liikmesriigi keskpanga presidendi vähim ametiaeg

EKPSi ja EKP põhikirja artikli 14.2 kohaselt peab liikmesriigi keskpanga põhikirjas olema sätestatud, et presidendi ametiaeg kestab vähemalt viis aastat. See ei välista pikemaid ametiaegu, kusjuures tähtajatu ametiaja korral ei ole vaja liikmesriigi keskpanga põhikirja kohandada, kui presidendi ametist vabastamise alused on kooskõlas EKPSi ja EKP põhikirja artikliga 14.2. Lühemad perioodid ei saa olla põhjendatud isegi juhul, kui neid kohaldatakse üleminekuperioodil.^[47] Liikmesriigi õigusaktid, milles on sätestatud kohustuslik pensioniiga, peaksid tagama, et pensioniiga ei katkestaks põhikirja artiklis 14.2 ette nähtud minimaalset ametiaega, mis on keskpanga presidendi puhul ülimuslik kohustusliku pensioniea suhtes.^[48] Liikmesriigi keskpanga põhikirja muutmise korral tuleks muutmisaktiga kaitsta ametiaega, mis tagatakse keskpanga presidendile ja teistele otsustusorganite liikmetele, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse.^[49]

Keskpanga presidendi ametist vabastamise alused

Liikmesriigi keskpanga põhikiri peab tagama, et keskpanga presidenti ei tohi ametist vabastada muudel alustel peale nende, mis on nimetatud EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 14.2. Sellest artiklist tuleneva nõude eesmärk on takistada seda, et keskpanga presidendi ametissenimetamisse kaasatud ametiasutused, eelkõige asjakohane valitsus või parlament, võiksid keskpanga presidendi tema ametikohalt meelevaldselt vabastada. Liikmesriigi keskpanga põhikirjast tuleks jätta välja sätted, mis ei vasta EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 14.2 sätestatud ametist vabastamise alustele, või selles tuleks jätta ametist vabastamise alused üldse mainimata (kuna artikkel 14.2 on vahetult kohaldatav).^[50] Kui keskpanga president on valitud või ametisse nimetatud, ei tohi teda ametist vabastada muudel alustel peale nende, mis on nimetatud EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 14.2, ning seda isegi juhul, kui keskpanga president ei ole veel oma ülesandeid täitma asunud. Kuna tingimused, mille alusel keskpanga presidendi võib ametist vabastada, on liidu õiguse autonoomsed põhimõtted, ei sõltu nende kohaldamine ja tõlgendamine riigisisesest kontekstist.^[51] Lõppkokkuvõttes on nende mõistete tõlgendamine Euroopa Liidu Kohtu ülesanne kooskõlas talle põhikirja artikli 14.2 teise lõiguga antud volitustega.^[52]

Ametiaja kaitstus ja ametist vabastamise alused liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete (v.a keskpanga president) puhul, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse

Kui keskpanga presidendi suhtes kohaldatavaid ametiaja kaitstuse ja ametist vabastamise aluseid kohaldatakse keskpanga otsustusorganite teiste liikmete suhtes, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse, kaitseks see ka nende isikute isikusõltumatust.^[53] Aluslepingu artiklis 130 ja põhikirja artiklis 7 osutatakse liikmesriikide keskpankade otsuseid tegevate organite liikmetele, mitte konkreetselt keskpankade presidentidele. See on asjakohane eelkõige siis, kui keskpanga president on primus inter pares kolleegide seas, kellel on samaväärne hääleõigus, või kui teised liikmed on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse.

Kohtuliku läbivaatamise õigus

Et piirata ametist vabastamise aluste hindamisel poliitilise suva võimalikkust, peab liikmesriigi keskpanga presidentidel, aga ka otsustusorganite liikmetel olema õigus edastada ametist vabastamise mis tahes otsused hindamiseks sõltumatule kohtule.

Põhikirja artiklis 14.2 on sätestatud, et president, kes on ametist vabastatud, võib vaidlustada selle otsuse Euroopa Liidu Kohtus. Euroopa Liidu Kohtul on volitus tühistada riiklikul tasandil tehtud otsus ametist vabastamise kohta, kui leitakse, et see on liidu õigusega vastuolus.

Aluslepingu artikli 130 ja põhikirja artikli 7 alusel tuleks liikmesriigi õigusaktides sätestada riigi kohtute õigus vaadata läbi otsuseid, millega vabastatakse ametist liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmeid (kes ei ole presidendid), kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse.^[54] See õigus võib olla sätestatud seaduses üldiselt või mõne erisättega. Isegi kui see õigus võib tuleneda seadusest üldiselt, oleks õiguskindluse huvides siiski soovitatav see konkreetselt ette näha.

Kaitsemeetmed huvide konflikti vältimiseks

Isikusõltumatus tähendab ka seda, et liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmetel, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse, ei teki huvide konflikti asjaomase keskpanga (samuti keskpankade presidentide puhul EKP) ees võetud kohustuste ja muude kohustuste vahel, mis otsustusorganite liikmetel võivad olla ja mis võivad ohustada nende isikusõltumatust.^[55] Põhimõtteliselt on liikmesus EKPSiga seotud ülesannete täitmisse kaasatud otsustusorganites vastuolus teiste selliste ülesannete täitmisega, mis võiksid kaasa tuua huvide konflikti. Eelkõige ei tohi selliste otsustusorganite liikmetel olla nende tegevust mõjutada võivaid ametikohti või huve seoses tööga riigi seadusandliku või täitevvõimu esindajana või regionaalses või kohalikus omavalitsuses või äriettevõttes. Esmajoones tuleb tagada võimaliku huvide konflikti ennetamine nende otsustusorganite liikmete puhul, kes ei kuulu tegevjuhtkonda.

Finantssõltumatus

Keskpanga üldine sõltumatus oleks ohus, kui ta ei saaks oma volituste teostamiseks ehk selleks, et täita talle aluslepingu ning EKPSi ja EKP põhikirjaga määratud EKPSiga seotud ülesandeid, iseseisvalt kasutada piisaval määral finantsvahendeid.^[56]

Liikmesriik ei tohi panna oma keskpanka olukorda, kus keskpangal ei ole EKPSi või eurosüsteemiga seotud ülesannete täitmiseks vajalikul määral finantsvahendeid või netoomakapitali.^[57] See oleks nii näiteks juhul, kui riigi keskpangal ei oleks võimalik koguda reservide või puhvrite kujul piisavaid rahalisi vahendeid, et korvata kahjusid, eelkõige rahapoliitilistest operatsioonidest tulenevaid kahjusid, ja kui asjaomane liikmesriik ei taga enne, et riigi keskpangal oleksid vajalikud vahendid, et kanda EKPSi pädevusse mittekuuluva funktsiooni täitmisest tulenevat finantskoormust (nt vahendid, mis on vajalikud selleks, et maksta selle funktsiooni eest vastutuse korrast tulenevat hüvitist), säilitades samas oma võime täita EKPSi ülesandeid tõhusalt ja sõltumatult.^[58] Olgu märgitud, et põhikirja artiklites 28.1 ja 30.4 on EKP jaoks ette nähtud võimalus kutsuda liikmesriikide keskpankasid täiendavalt üles tegema sissemakseid EKP kapitali ning üle kandma täiendavaid välisvaluutareserve.^[59] Lisaks on põhikirja artiklis 33.2^[60] sätestatud, et kui EKP kannab kahjumit, mida ei ole võimalik täielikult katta EKP üldreservfondi arvelt, võib EKP nõukogu teha otsuse katta kahjumi ülejäänud osa asjaomase majandusaasta emissioonitulu arvelt proportsionaalselt nende summadega, mis on jaotatud riikide keskpankadele. Finantssõltumatuse põhimõte tähendab, et nende sätete täitmiseks peab liikmesriigi keskpank olema võimeline täitma oma funktsioone takistamatult.

Kõigil eespool nimetatud põhjustel tähendab finantssõltumatus ka seda, et liikmesriigi keskpank peaks alati olema piisavalt kapitaliseeritud. Eelkõige tuleb igal juhul vältida olukorda, kus riigi keskpanga netoomakapital on pikema aja vältel põhikirjajärgsest kapitalist väiksem või isegi negatiivne, samuti kus tema kapitali ja reserve ületavat kahjumit kantakse üle.^[61] Iga selline olukord võib kahjustada riigi keskpanga võimet täita oma EKPSiga seotud ülesandeid. Peale selle võib selline olukord mõjutada eurosüsteemi rahapoliitika usaldusväärsust. Seepärast on olukorras, kus riigi keskpanga netoomakapital langeb põhikirjajärgse kapitali tasemest allapoole või muutub isegi negatiivseks, keskpanga finantssõltumatuse põhimõtte täitmiseks vaja, et liikmesriik tagaks mõistliku aja jooksul oma keskpangale piisava koguse kapitali vähemalt põhikirjajärgse kapitali taseme saavutamiseks. EKP puhul on nõukogu selle küsimuse tähtsust juba tunnistanud, võttes vastu 8. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1009/2000 Euroopa Keskpanga kapitali suurendamise kohta.^[62] See võimaldas EKP nõukogul teha otsuseid EKP kapitali tegeliku suurendamise kohta, et säilitada EKP tegevuse toetamiseks vajaliku kapitalibaasi piisavus.^[63] Liikmesriikide keskpankadel peaks olema rahaliselt võimalik sellistele otsustele reageerida.

Finantssõltumatuse põhimõtte hindamisel tuleks lähtuda sellest, kas kolmandad isikud saavad otseselt või kaudselt mõjutada peale keskpanga EKPSiga seotud ülesannete ka keskpanga võimet teostada rahaliselt oma volitusi asjakohaste finantsressursside seisukohast. Eriti asjakohased on selles suhtes järgmised finantssõltumatuse aspektid.^[64] Tegu on finantssõltumatuse tahkudega, mille puhul liikmesriikide keskpangad on välismõjurite suhtes kõige haavatavamad.

Eelarve määramine

Kui kolmandal isikul on õigus määrata või mõjutada liikmesriigi keskpanga eelarvet, on see vastuolus finantssõltumatuse nõudega, välja arvatud juhul, kui seaduses on sätestatud kaitseklausel, mille kohaselt ei piira selline õigus rahalisi vahendeid, mida keskpangad vajavad EKPSiga seotud ülesannete täitmiseks.^[65]

Raamatupidamiseeskirjad

Raamatupidamisaruanded tuleks koostada kas kooskõlas üldiste raamatupidamiseeskirjadega või liikmesriigi keskpanga otsustusorganite täpsustatud eeskirjadega. Kui selle asemel määravad neid eeskirju kolmandad isikud, tuleb nendes vähemalt arvestada liikmesriigi keskpanga otsustusorganite ettepanekuid.

Raamatupidamise aastaaruande peaksid vastu võtma liikmesriigi keskpanga otsustusorganid, keda abistavad sõltumatud raamatupidajad, ning tingimuseks võib olla seatud selle järgnev heakskiitmine kolmandate isikute (nt valitsus, parlament) poolt. Kasumi arvutamise kohta peaks liikmesriigi keskpanga otsustusorganitel olema võimalik teha sõltumatu ja professionaalne otsus.

Kui liikmesriigi keskpanga tegevust kontrollib riigikontroll või samalaadne organ, kelle ülesanne on jälgida riigi raha kasutamist, peaks kontrolli ulatus olema õigusaktidega selgelt määratletud^[66], see ei tohiks piirata liikmesriigi keskpanga sõltumatu audiitori^[67] tegevust ning institutsioonilise sõltumatuse põhimõtte kohaselt peaks see järgima liikmesriigi keskpangale ja selle otsustusorganitele juhiste andmise keeldu ning mitte mõjutama EKPSiga seotud ülesannete täitmist keskpanga poolt.^[68] Riiklik auditeerimine tuleb teha poliitikaväliselt, sõltumatult ja üksnes ametipädevusest lähtudes.^[69]

Kasumi jaotamine, liikmesriigi keskpanga kapital ja eraldised

Liikmesriigi keskpanga põhikirjas võib sätestada kasumi jaotamise viisid. Kui sellised sätted puuduvad, peaksid kasumi jaotamise otsuse tegema liikmesriigi keskpanga otsustusorganid oma ametipädevusest lähtudes ning see ei tohiks olla allutatud kolmandate isikute suvale, välja arvatud juhul, kui on olemas sõnaselge kaitseklausel, milles on sätestatud, et see ei piira finantsvahendeid, mida liikmesriigi keskpank vajab EKPSiga seotud ülesannete täitmiseks.^[70]

Kasumi tohib riigieelarvesse eraldada alles siis, kui varasematest perioodidest kogunenud mis tahes kahju on kaetud ning loodud on eraldised, mida on vaja selleks, et kaitsta liikmesriigi keskpanga kapitali ja vara reaalväärtust.^[71] Lubatud ei ole ajutised või sihtotstarbelised seadusandlikud meetmed, millega sisuliselt antakse liikmesriigi keskpangale juhiseid oma kasumi jaotamise kohta.^[72] Samamoodi oleks finantssõltumatuse põhimõttega vastuolus liikmesriigi keskpanga realiseerimata kapitalitulule kehtestatud maks.^[73]

Liikmesriik ei tohi oma keskpangale peale sundida kapitali vähendamist, kui keskpanga otsustusorganitega ei ole saavutatud eelnevat kokkulepet, mille eesmärk peab olema tagada, et keskpangale jääks piisavalt rahalisi vahendeid aluslepingu artikli 127 lõikega 2 ja põhikirjaga ette nähtud ülesannete täitmiseks EKPSi liikmena. Samal põhjusel tohib liikmesriigi keskpanga kasumi jaotamise eeskirjade muutmist algatada ja selle üle otsustada ainult tihedas koostöös keskpanga endaga, kes oskab kõige paremini hinnata oma reservkapitali vajalikku suurust.^[74] Liikmesriigi keskpangal peab olema vabadus moodustada sõltumatult eraldisi oma kapitali ja varade reaalväärtuse kaitsmiseks. Liikmesriigid ei või ka takistada keskpankasid loomast oma reservkapitali tasemel, mis on EKPSi liikmele vajalik selleks, et ta saaks oma ülesandeid täita.^[75]

Järelevalveasutuste finantsvastutus

Enamikus liikmesriikides tegutseb finantsjärelevalveasutus liikmesriigi keskpanga juures. See ei ole probleem, kui järelevalveasutuse kohta kehtib keskpanga sõltumatu otsustusõigus. Kui õigusnormides sätestatakse aga, et järelevalveasutused teevad otsuseid eraldi, siis tuleb tagada, et nende vastuvõetud otsused ei ohusta liikmesriigi keskpanga kui terviku vahendeid. Sellistel juhtudel tuleks liikmesriigi õigusaktidega tagada liikmesriigi keskpanga lõplik kontroll järelevalveasutuste otsuste üle, mis võivad mõjutada keskpanga sõltumatust, eriti finantssõltumatust.^[76]

Sõltumatus personaliküsimustes

Liikmesriik ei tohi kahjustada oma keskpanga võimet võtta tööle ja hoida tööl kvalifitseeritud personali, keda keskpank vajab talle aluslepingu ja põhikirjaga antud ülesannete sõltumatuks täitmiseks.^[77] Samuti ei tohi liikmesriigi keskpanka panna olukorda, kus tal on oma personali üle piiratud kontroll või kontroll puudub või kus liikmesriigi valitsus saab mõjutada keskpanga personalipoliitikat.^[78] Otsuseid, mis käsitlevad liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete ja töötajate töötasu reguleerivate õigusaktide muudatusi, tuleks teha tihedas ja tulemuslikus koostöös asjaomase keskpangaga^[79], võttes arvesse keskpanga seisukohti, et tagada keskpanga jätkuv suutlikkus täita oma ülesandeid iseseisvalt.^[80] Sõltumatus personaliküsimustes laieneb töötajate pensionidele. Muudatused, mille tulemusel väheneb liikmesriigi keskpanga töötajate töötasu, ei tohi mõjutada keskpanga õigust hallata omaenda finantsvahendeid, sealhulgas vahendeid, mis vabanevad keskpanga makstavate palkade vähenemise tagajärjel.^[81]

Omandi- ja varaõigused

Kolmandate isikute õigused sekkuda või anda keskpangale juhiseid keskpanga valduses oleva vara kohta on vastuolus finantssõltumatuse põhimõttega.

2.2.4 Konfidentsiaalsus

EKPSi ja EKP põhikirja artiklist 37 tulenev EKP ning liikmesriikide keskpankade personali ja juhtorganite liikmete kohustus hoida ametisaladust võib anda aluse samalaadseteks säteteks liikmesriigi keskpanga põhikirjas või liikmesriigi õigusaktides. Liidu õiguse ja selle alusel vastu võetud eeskirjade ülimuslikkus tähendab ka seda, et liikmesriigi õigusaktid, mis käsitlevad kolmandate isikute juurdepääsu dokumentidele, peavad olema kooskõlas liidu õiguse asjaomaste sätetega, sealhulgas põhikirja artikliga 37, ega tohi viia EKPSi konfidentsiaalsuskorra rikkumiseni.^[82] Riigikontrollil või samalaadsel organil tohib keskpanga valduses olevatele konfidentsiaalsetele andmetele ja dokumentidele olla juurdepääs ainult ulatuses, mis on vajalik niisugusele teabele juurdepääsu saanud organi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks; juurdepääs ei tohi mõjutada EKPSi sõltumatust ega rikkuda EKPSi konfidentsiaalsuskorda, mida keskpanga otsustusorganite liikmed ja töötajad peavad täitma.^[83] Keskpangad peavad tagama, et sellised organid kaitseksid neile kättesaadavaks tehtud andmete ja dokumentide konfidentsiaalsust tasemel, mille keskpank on neile määranud.

2.2.5 Laenu ja eesõiguste andmise keeld

Mis puutub laenu ja eesõiguste andmise keeldu, siis oli 2004., 2007. ja 2013. aastal Euroopa Liiduga ühinenud liikmesriikide õigusakte vaja kohandada, et need oleksid ühinemiskuupäevast olenevalt kas alates 2004. aasta 1. maist, 2007. aasta 1. jaanuarist või 2013. aasta 1. juulist kooskõlas aluslepingu ja põhikirja asjakohaste sätetega. Rootsi pidi vajalikud kohandused jõustama 1. jaanuaril 1995.

Keskpankade laenukeeld

Aluslepingu artikli 123 lõike 1 kohaselt on keelatud EKP või liikmesriikide keskpankade arvelduslaenud või muud tüüpi laenuvõimalused liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, liikmesriikide keskvalitsustele, regionaalsetele, kohalikele või muudele avaliku võimu organitele, teistele avalik-õiguslikele isikutele või riigi osalusega äriühingutele.

Samuti keelatakse EKP-l või liikmesriikide keskpankadel nendelt avaliku sektori asutustelt otse võlainstrumente osta. Aluslepinguga on ette nähtud üks erand laenukeelust: keeldu ei kohaldata avaliku sektori krediidiasutuste suhtes, mida liikmesriikide keskpangad ja EKP kohtlevad keskpangapoolse reservidega varustamise seisukohalt võrdsetel alustel erakrediidiasutustega (aluslepingu artikli 123 lõige 2). Keskpankade laenukeelu täpset kohaldamisala on lähemalt selgitatud nõukogu 13. detsembri 1993. aasta määruses (EÜ) nr 3603/93 asutamislepingu artiklis 104 ja artikli 104b lõikes 1 nimetatud keeldude kohaldamiseks vajalike määratluste täpsustamise kohta^[84], mille kohaselt hõlmab kõnealune keeld igasuguste selliste kohustuste rahastamist, mis avalikul sektoril kolmandate isikute ees on.

Laenukeelu eesmärk ärgitada liikmesriike järgima nõuetekohast eelarvepoliitikat, mis ei võimalda eelarvepuudujääki laenuga rahastada (ega anna avaliku sektori asutustele eesõigust finantsturgudel), sest see võiks kaasa tuua võla ülemäära kõrge taseme või liikmesriikide ülemäärase eelarvepuudujäägi.^[85] Seega tuleb kõnealust keeldu tõlgendada laiendavalt, et tagada selle range kohaldamine, mis on piiratud ainult aluslepingu artikli 123 lõikes 2 ja määruses (EÜ) nr 3603/93 sätestatud eranditega. Nii et kuigi aluslepingu artikli 123 lõige 1 osutab konkreetselt laenuvõimalustele, st tagasimaksmiskohustusele, kehtib kõnealune keeld a fortiori muude rahastamisvormide suhtes, st selliste suhtes, millega tagasimaksmiskohustust ei kaasne.

EKP üldine seisukoht liikmesriigi õigusaktide vastavuse kohta laenukeelu sättele on kujundatud eeskätt aluslepingu artikli 127 lõike 4 ja artikli 282 lõike 5 kohaste konsultatsioonide raames, mida liikmesriigid peavad EKPga seoses riikide õigusaktide eelnõudega.^[86]

Laenukeelu kohaldamisalaga seotud liikmesriigi õigusaktid

Liikmesriigi õigusega ei tohi kitsendada keskpankade laenukeelu kohaldamisala ega laiendada liidu õigusega ette nähtud erandeid. Näiteks on põhimõtteliselt keskpankade laenukeeluga vastuolus liikmesriigi õigusaktid, milles sätestatakse, et liikmesriigi keskpank rahastab liikmesriigi finantskohustusi rahvusvaheliste finantsasutuste või kolmandate riikide ees. Erandina on määrusega (EÜ) nr 3603/93 lubatud liikmesriikide keskpankadel rahastada avalikule sektorile seoses Rahvusvahelise Valuutafondiga langevaid kohustusi, kui selle tulemuseks on välisnõuded, millel on reservide kõik tunnused.^[87] Asjakohased tunnused, mille alusel teha kindlaks, kas nõuded on reservi omadustega, puudutavad nende kättesaadavust maksebilansi finantseerimisvajaduste täitmiseks ja muudel seotud eesmärkidel, mis tähendab, et tagatud peab olema nõuete krediidikvaliteet ja likviidsus.^[88]

Riikide keskpankade ülesandeid kehtestavad liikmesriigi õigusaktid

Liikmesriigi õigusaktidega, millega määratakse ülesandeid riigi keskpangale, ei tohi kaasneda kolmandate isikute ees võetud avaliku sektori kohustuste rahastamine. Põhikirja artikli 14.4 kohaselt on liikmesriikide keskpankadel lubatud täita muid funktsioone peale nende, mis on sätestatud põhikirjas, kui nõukogu leiab, et see ei ole vastuolus EKPSi eesmärkide ja ülesannetega. Kui liikmesriik määrab oma keskpangale sellise ülesande, vastutab keskpank selle täitmise eest. Sellegipoolest peavad liikmesriigid keskpanga vastutuse määratlemisel seoses selle ülesandega järgima oma kohustusi, mis tulenevad liidu õigusest ja eelkõige aluslepingu artikli 123 lõikest 1.^[89]

Nõukogu määruse (EÜ) nr 3603/93 artikli 1 lõike 1 punktis b määratletakse termin „muud tüüpi laenuvõimalus“ aluslepingu artikli 123 tähenduses muu hulgas igasuguste selliste kohustuste rahastamisena, mis avalikul sektoril kolmandate isikute ees on. Seetõttu ei tohi asjaomane liikmesriigi keskpank võtta kolmandate isikute ees kohustusi, mis võivad tuua kaasa kohustusi avalikule sektorile. Järelikult ei tohi asjaomane riigi keskpank rahastada juba olemas olevaid kohustusi kolmandate isikute ees, mis toovad kaasa kohustused teistele riigiasutustele või -organitele, ning kolmandate isikute ees olevate kohustuste tegelik rahastamine asjaomase riigi keskpanga poolt ei tohi tuleneda otseselt teiste riigiasutuste või -organite võetud meetmetest või tehtud poliitilistest valikutest.^[90]

Keskpanga kasumi täiustatud jaotamine

Liikmesriigi õigusaktides ei pruugita nõuda keskpanga kasumi jaotamist, mis ei ole täielikult realiseeritud, arvestatud ja auditeeritud. Laenukeelust lähtudes ei tohi summasid, mis kantakse riigieelarvesse kasumi jaotamise eeskirjade alusel, isegi mitte osaliselt maksta liikmesriigi keskpanga reservkapitalist. Kasumi jaotamise eeskirjad ei tohi seega mõjutada liikmesriigi keskpanga reservkapitali. Liikmesriigi keskpanga varade võõrandamisel riigile on riik kohustatud tasuma varade turuväärtuse ning võõrandamine peab toimuma tasustamisega samal ajal.^[91]

Samamoodi ei ole lubatud sekkumine keskpanga muudesse eurosüsteemiga seotud ülesannetesse, näiteks välisvaluutareservide haldamisse, maksustades keskpanga teoreetilise ja realiseerimata kapitalitulu, sest see tooks kaasa keskpanga laenu avalikule sektorile tulevase ja ebakindla kasumi eelneva jaotamise kaudu.^[92]

Avaliku sektori kohustuste ülevõtmine

Keskpankade laenukeeluga ei ole vastavuses liikmesriigi õigusaktid, millega nõutakse, et liikmesriigi keskpank võtaks teatavate ülesannete ja kohustuste riikliku ümberkorraldamise tulemusel üle eelnevalt sõltumatu avalik-õigusliku asutuse kohustusi (nt seoses sellega, et riigi keskpangale antakse teatavad järelevalveülesanded, mida enne täitsid riik või sõltumatud ametiasutused või avalik-õiguslikud isikud), ilma et riigi keskpank oleks täielikult vabastatud kõikidest rahalistest kohustustest, mis tulenevad selle asutuse varasemast tegevusest.^[93]

Liikmesriigi õigusaktid, mis panevad liikmesriigi keskpanka vastutama talle riigisisese õigusega antud ülesande täitmise eest, tähendaksid juba olemasoleva kohustuse võtmist kolmandate isikute ees ja oleksid vastuolus laenukeeluga, kui kahju kannatanud kolmandatele isikutele ei hüvitataks kahju liikmesriigi keskpanga tegevuse, st temapoolse selles kontekstis kehtestatud eeskirjade rikkumise tõttu.^[94] Lisaks tähendaks selliste ülesannete puhul, mis nõuavad väga keeruliste ja kiireloomuliste meetmete võtmist, nagu pankade saneerimise või kriisilahendusega seotud ülesanded, et liikmesriigi õigusaktid, millega pannakse liikmesriigi keskpangale vastutus selliste ülesannete täitmise eest, tagavad kohustuste tõhusa rahastamise kolmandate isikute ees, kui liikmesriigi keskpanga vastutus ei ole piiratud talle selles kontekstis kehtestatud eeskirjade tõsiste rikkumistega.^[95]

Krediidi- ja/või finantseerimisasutuste rahaline toetamine

Liikmesriigi õigusaktid, millega nähakse ette riigi keskpanga rahastus maksejõuetutele krediidi- ja/või muudele finantseerimisasutustele, isegi kui seda antakse sõltumatult ja täielikult oma äranägemise järgi, on vastuolus keskpankade laenukeeluga.

Sama probleem esineb juhul, kui eurosüsteem rahastab krediidiasutust, mis on maksevõime taastamiseks rekapitaliseeritud riigi emiteeritud võlakirjade suunatud emissiooni kaudu, kui puuduvad alternatiivsed turupõhised rahastamisallikad (edaspidi „rekapitaliseerimisvõlakirjad“) ja kui selliseid võlakirju tuleb kasutada tagatisena. Seega, kui riik rekapitaliseerib krediidiasutust rekapitaliseerimisvõlakirjade suunatud emissiooni kaudu, tekitab rekapitaliseerimisvõlakirjade hilisem kasutamine tagatisena keskpanga likviidsusoperatsioonides kahtlusi seoses keskpankade laenukeeluga.^[96] Erakorraline likviidsusabi, mida liikmesriigi keskpank annab sõltumatult ja täielikult oma äranägemise järgi maksevõimelisele krediidiasutusele riigigarantii vormis väärtpaberitagatise alusel, peab vastama järgmistele kriteeriumidele: 1) tuleb tagada, et riigi keskpanga antud laen oleks võimalikult lühiajaline; 2) peab esinema oht süsteemi stabiilsusele; 3) ei tohi olla kahtlusi riigigarantii õigusliku kehtivuse ja täitmisele pööratavuse suhtes kohaldatavate riigi õigusnormide alusel; 4) ei tohi olla kahtlusi riigigarantii majandusliku piisavuse suhtes, mis peab katma nii laenude põhiosa kui ka intressid.^[97]

Kriisilahendusfondide või kriisilahenduse rahastamise korralduse ning hoiusekindlustuse ja investeeringute tagamise skeemide rahaline toetamine

Laenukeeluga on vastuolus see, et riigi keskpank rahastab kriisilahendusfondi või hoiuste tagamise fondi, mis kvalifitseerub avalik-õiguslikuks isikuks aluslepingu artikli 123 lõike 1 tähenduses. Avalik-õigusliku isikuga on tegemist juhul, kui sel on järgmised tunnused: a) see on asutatud üldistes huvides ega tegele tööstuse ega kaubandusega; b) see on juriidiline isik ning c) see sõltub otseselt aluslepingu artikli 123 lõikes 1 viidatud avaliku sektori asutustest. Eeldatakse, et isik sõltub otseselt avaliku sektori asutusest, kui nendelt asutustelt pärineb suurem osa tema rahastusest, nad teevad tema juhtimise üle järelevalvet või määravad ametisse enam kui poole tema haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmetest.^[98]

Isegi kui rahastust ei pakuta avalik-õiguslikule isikule, ei ole ühegi kriisilahendusfondi ega kriisilahenduse rahastamise korralduse rahastamine keskpankade laenukeeluga kooskõlas.^[99] Kui riigi keskpank tegutseb kriisilahendusasutusena, ei tohi ta mingil juhul võtta ega rahastada ühtegi sildasutuse või varahaldusvahendi kohustust.^[100] Seetõttu peaks liikmesriigi õigusaktides selgelt sätestama, et liikmesriigi keskpank ei tohi võtta ega rahastada ühegi nimetatud üksuse kohustusi.^[101]

Hoiuste tagamise skeemide direktiivi^[102] ja investeeringute tagamise skeemide direktiivi^[103] kohaselt tuleb hoiuste tagamise skeemide ja investeeringute tagamise skeemide rahastamise kulud kanda vastavalt krediidiasutustel või investeerimisühingutel endil. Kui jätta välja avalik-õigusliku isiku rahastamine, on liikmesriigi õigusaktid, mille kohaselt liikmesriigi keskpank rahastaks krediidiasutuste riiklikku hoiuste tagamise skeemi või investeerimisühingute riiklikku investeeringute tagamise skeemi, keskpankade laenukeeluga kooskõlas ainult juhul, kui see tegevus on lühiajaline, on suunatud eriolukorra lahendamisele, ohus on süsteemi stabiilsus ja kui otsuseid tehakse liikmesriigi keskpanga äranägemise järgi.^[104] Eelkõige ei tohiks hoiuste tagamise skeemide toetamisest keskpanga poolt kujuneda süstemaatiline eelrahastamise operatsioon.^[105]

Fiskaalagendi funktsioon

Põhikirja artikli 21.2 kohaselt võivad EKP ja riikide keskpangad toimida liidu institutsioonide, organite või asutuste, liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike institutsioonide või riigi osalusega äriühingute fiskaalagentidena. Põhikirja artikli 21.2 eesmärk on selgitada pärast rahapoliitilise pädevuse üleandmist eurosüsteemile, et liikmesriikide keskpangad võivad jätkuvalt osutada fiskaalagendi teenuseid, mida tavaliselt osutatakse valitsustele ja teistele avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, ilma et see rikuks laenukeeldu. Lisaks on määruses (EÜ) nr 3603/93 ette nähtud mitu sõnaselget ja täpselt määratletud vabastust keskpankade laenukeelust, mis on seotud fiskaalagendi funktsiooniga: 1) avalikule sektorile võib anda päevasiseseid laene tingimusel, et need piirnevad päevaga ning neid ei saa pikendada;^[106] 2) avaliku sektori konto krediteerimine kolmandate isikute väljastatud tšekkidega enne maksja panga debiteerimist on lubatud juhul, kui tšeki kättesaamisest on kulunud kindlaksmääratud ajavahemik, mis vastab kõnealuse liikmesriigi keskpangal tšekkide sissenõudmiseks tavaliselt kuluvale ajavahemikule, eeldusel et võimalik kõikumine on erandlik, seotud väikese summaga ja tasakaalustub vähese aja möödudes;^[107] 3) keskpankade valduses olevaid avaliku sektori poolt käibele lastud ja avalikule sektorile laenatud münte ei loeta laenuvõimaluseks, kui selliste vahendite kogus on väiksem kui 10% ringluses olevatest müntidest.^[108]

Fiskaalagendi funktsiooni käsitlevad liikmesriigi õigusaktid peavad olema kooskõlas liidu õigusega üldiselt ja konkreetselt laenukeeluga.^[109] Arvestades asjaolu, et põhikirja artiklis 21.2 on sõnaselgelt sätestatud, et fiskaalagendi teenuste osutamine on keskpanga tavaline ja õiguspärane tegevus, on fiskaalagendi teenuste osutamine keskpanga poolt kooskõlas keskpankade laenukeeluga, eeldusel et need teenused jäävad fiskaalagendi funktsiooni piiridesse ega kujuta endast avaliku sektori kolmandate isikute ees võetud kohustuste finantseerimist keskpanga poolt või avalikule sektorile laenu andmist keskpanga poolt (v.a määruses (EÜ) nr 3603/93 kitsalt määratletud erandid).^[110] Kui liikmesriigi õigusaktid võimaldavad riigi keskpangas hoida valitsuse hoiuseid ja teenindada valitsuse kontosid, ei tähenda see vastuolu laenukeeluga, kui nende sätete alusel ei saa anda laenu, sealhulgas üleööarvelduslaenu. Laenukeelu järgimise suhtes tekib kahtlus aga näiteks juhul, kui hoiuste või jooksevkonto saldode tasustamine on liikmesriigi õigusaktide kohaselt võimalik pigem turumäärast kõrgema kui turumääraga võrdse või sellest madalama intressimääraga. Turumäärast kõrgema intressimääraga tasustamise puhul on sisuliselt tegemist laenuga, mis on vastuolus laenukeelu eesmärgiga ja võib seetõttu kahjustada keelu eesmärke. Mis tahes tasustamise puhul on oluline, et see kajastaks turuparameetreid. Eriti tähtis on korrelatsioon hoiuse intressimäära ja tähtaja vahel.^[111] Liikmesriigi keskpanga poolt fiskaalagendi teenuste tasuta osutamine ei ole vastuolus laenukeeluga, eeldusel et tegemist on fiskaalagendi põhiteenustega.^[112]

Eesõiguste andmise keeld

Aluslepingu artiklis 124 on sätestatud, et „kõik liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, liikmesriikide keskvalitsustele, regionaalsetele, kohalikele või muudele avaliku võimu organitele, teistele avalik-õiguslikele isikutele või riigi osalusega äriühingutele rahaasutustes eesõigusi andvad meetmed on keelatud, kui need ei põhine usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutlustel“. Nagu laenukeelu puhul on eesõiguste andmise keelu eesmärk ärgitada liikmesriiki järgima nõuetekohast eelarvepoliitikat, mis ei võimalda eelarvepuudujääki laenuga rahastada ega anna avaliku sektori asutustele eesõigust finantsturgudel, sest see võiks tuua kaasa võla ülemäära kõrge taseme või liikmesriikide ülemäärase eelarvepuudujäägi.^[113]

Nõukogu määruse (EÜ) nr 3604/93^[114] artikli 1 lõike 1 kohaselt tähendavad kõik eesõigusi andvad meetmed kõiki avaliku võimu kasutamise käigus vastu võetud õigusakte või muid õiguslikke vahendeid, mis a) kohustavad rahaasutusi omandama või hoidma liidu institutsioonide või asutuste, liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega äriühingute võlakohustusi või b) annavad maksusoodustusi, millest võivad kasu saada ainult rahaasutused, või finantssoodustusi, mis ei järgi turumajanduse põhimõtteid, et soodustada selliste võlakohustuste omandamist või hoidmist nende asutuste poolt.

Liikmesriikide keskpangad kui avaliku võimu kandjad ei tohi võtta meetmeid, millega antakse avalikule sektorile eesõigustatud juurdepääs finantseerimisasutustele, kui sellised meetmed ei põhine usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutlustel. Lisaks ei tohi liikmesriikide keskpankade kehtestatud võlainstrumentide mobiliseerimise või pantimise eeskirju kasutada eesõiguste andmise keelust möödahiilimiseks.^[115] Liikmesriikide sellealaste õigusaktidega ei tohi sellist eesõigustatud juurdepääsu kehtestada.

Määruse (EÜ) nr 3604/93 artiklis 2 on usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutlused määratletud kui kaalutlused, mis on ELi õigusaktidel põhinevate või nende suhtes järjepidevate riigisiseste õigus- ja haldusnormide aluseks ja mis on mõeldud rahaasutuste usaldatavuse edendamiseks, et tugevdada kogu finantssüsteemi stabiilsust ja nende asutuste klientide kaitset. Usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutluste eesmärk on tagada, et pangad oleksid oma hoiustajate jaoks maksevõimelised.^[116] Usaldatavusnõuete täitmise järelevalve vallas on ELi teisestes õigusaktides kehtestatud mitu nõuet krediidiasutuste usaldusväärsuse tagamiseks.^[117] Krediidiasutus on määratletud kui ettevõtja, kelle majandustegevuseks on hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite võtmine avalikkuselt ning enda arvel ja nimel laenu andmine.^[118] Lisaks peab krediidiasutustel, mida tavaliselt nimetatakse pankadeks, olema teenuste osutamiseks liikmesriigi pädeva asutuse luba.^[119]

Ehkki kohustuslikke reserve võib käsitleda usaldatavusnõuete osana, kuuluvad need riigi keskpanga tegevusraamistikku ja neid kasutatakse enamikus riikides, sealhulgas euroalal, rahapoliitika vahendina.^[120] Seoses sellega on suunise EKP/2014/60 I lisa punktis 2^[121] märgitud, et eurosüsteemi kohustusliku reservi süsteemi eesmärk on eelkõige saavutada sellised eesmärgid nagu rahaturu intressimäärade stabiliseerimine ja struktuurse likviidsuspuudujäägi loomine (või suurendamine).^[122] EKP nõuab, et euroalal asutatud krediidiasutused hoiaksid kohustuslikku reservi (hoiustena) oma riigi keskpanga kontol.^[123]

Käesolevas aruandes on tähelepanu all nii liikmesriikide keskpankade vastuvõetud liikmesriigi õigusaktide kui ka liikmesriikide keskpankade põhikirjade vastavus aluslepingus sätestatud eesõiguste andmise keelule. Aruanne ei mõjuta aga hinnangut selle kohta, kas liikmesriikide seadusi, määrusi, eeskirju või haldusakte kasutatakse eesõiguste andmise keelust möödahiilimiseks usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutluste ettekäändel. Selline hinnang jääb käesoleva aruande käsitlusalast välja.

2.2.6 „Euro“ ühtne kirjapilt

Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 4 on sätestatud: „Liit rajab majandus- ja rahaliidu, mille rahaühik on euro.“ Aluslepingute ladina tähestikuga keeleversioonides on ühisraha nimetus järjepidevalt ainsuse nimetavas käändes kujul „euro“. Kreeka tähestikus on euro „ευρώ“ ja kirillitsas „евро“.^[124] Sellega kooskõlas selgitatakse nõukogu 3. mai 1998. aasta määruses (EÜ) nr 974/98 euro kasutuselevõtu kohta^[125], et ühisraha nimetus peab Euroopa Liidu kõigis ametlikes keeltes olema üks ja sama, võttes arvesse erinevate tähestike olemasolu. Aluslepingutes nõutakse ühtset kirjapilti sõna „euro“ ainsuse nimetava käände kasutamisel kõikides liidu ja liikmesriikide õigusaktide sätetes, võttes arvesse eri tähestikke.

Pidades silmas liidu ainupädevust ühisraha nimetuse määramisel, on mis tahes kõrvalekalded sellest nõudest aluslepingutega vastuolus ja need tuleb kõrvaldada.^[126] Ehkki see põhimõte kehtib kõikide liikmesriigi õigusaktide kohta, keskendutakse riike käsitlevates peatükkides antud hinnangus liikmesriikide keskpankade põhikirjadele ning seadustele, mis käsitlevad eurole üleminekut.

2.2.7 Riikide keskpankade õiguslik lõimumine eurosüsteemiga

Kui liikmesriigi õigusaktides (eeskätt riigi keskpanga põhikirjas, kuid ka teistes õigusaktides) on sätteid, mis takistaksid eurosüsteemiga seotud ülesannete täitmist või EKP otsuste järgimist, on need pärast euro kasutuselevõttu liikmesriigi poolt vastuolus eurosüsteemi tõhusa toimimisega. Seetõttu on liikmesriigi õigusakte vaja kohandada, et need vastaksid aluslepingule ning EKPSi ja EKP põhikirjale eurosüsteemiga seotud ülesannete puhul. Et täita aluslepingu artiklit 131, pidid liikmesriigi õigusaktid olema selle vastavuse tagamiseks kohandatud EKPSi loomise kuupäevaks (Rootsi puhul) või 1. maiks 2004, 1. jaanuariks 2007 ja 1. juuliks 2013 (liikmesriikide puhul, kes ühinesid liiduga nendel kuupäevadel). Õigusaktidest tulenevad nõuded, mis on seotud liikmesriigi keskpanga täieliku õigusliku lõimumisega eurosüsteemi, jõustuvad siiski alles täielikul lõimumisel, st kuupäeval, mil erandiga liikmesriik võtab kasutusele euro.

Käesolevas aruandes pööratakse tähelepanu peamiselt nendele valdkondadele, mille puhul õigusaktide sätted võivad takistada liikmesriikide keskpankade vastavust eurosüsteemi nõuetele. Need on sätted, a) mis võivad takistada liikmesriigi keskpankade osalemist EKP otsustusorganite määratud ühtse rahapoliitika rakendamisel või b) mis võivad raskendada liikmesriigi keskpanga presidendi ülesannete täitmist EKP nõukogu liikmena või c) mis võivad olla vastuolus EKP eesõigustega või d) mis ei teadvusta, et EKPSiga seotud ülesannete ainupädevus liikmesriikides, mille vääring on euro, kuulub lõplikult liidule,^[127] või e) mille kohaselt on liikmesriikide keskpangad oma EKPSiga seotud ülesannete täitmisel seotud riiklike ametiasutuste otsustega, mis on vastuolus EKP õigusaktidega. Nende sätete valdkondi eristatakse järgmiselt: majanduspoliitilised eesmärgid, ülesanded, finantssätted, vahetuskursipoliitika ja rahvusvaheline koostöö. Samuti mainitakse ära muud valdkonnad, milles liikmesriikide keskpankade põhikirju võib olla vaja kohandada.

Majanduspoliitilised eesmärgid

Liikmesriigi keskpanga täielik lõimumine eurosüsteemi eeldab, et tema põhikirjast tulenevad eesmärgid on vastavuses EKPSi eesmärkidega, mis on sätestatud põhikirja artiklis 2. Muu hulgas tähendab see, et riigisiseseid eesmärke – näiteks kui põhikirjas osutatakse kohustusele viia ellu rahapoliitikat asjaomase liikmesriigi üldise majanduspoliitika raamistikus – on vaja kohandada. Lisaks peavad liikmesriigi keskpanga teisesed eesmärgid järgima ja mitte takistama tema kohustust toetada liidu üldist majanduspoliitikat, selleks et aidata kaasa Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud liidu eesmärkide saavutamisele, mis on omakorda eesmärk, mis ei piira hinnastabiilsuse säilitamise eesmärki.^[128]

Ülesanded

Euro kasutusele võtnud liikmesriigi keskpanga ülesanded on valdavalt kindlaks määratud aluslepingu ning EKPSi ja EKP põhikirjaga, arvestades selle riigi keskpanga staatust eurosüsteemi lahutamatu osana. Aluslepingu artikli 131 järgimiseks tuleb seepärast liikmesriigi keskpanga põhikirja ülesandeid käsitlevaid sätteid võrrelda aluslepingu ning EKPSi ja EKP põhikirja vastavate sätetega ning seejärel vastuolud kõrvaldada.^[129] See kehtib kõikide sätete kohta, mis pärast euro kasutuselevõttu ja eurosüsteemiga lõimumist takistaksid EKPSiga seotud ülesannete täitmist, eelkõige aga nende sätete kohta, milles ei ole arvestatud EKPSi pädevust kooskõlas põhikirja IV peatükiga.

Liikmesriigi õigusaktide sätted, mis käsitlevad rahapoliitikat, peavad ette nägema, et liidu rahapoliitika ülesannet tuleb täita eurosüsteemi kaudu.^[130] Liikmesriigi keskpanga põhikiri võib sisaldada sätteid rahapoliitika instrumentide kohta. Aluslepingu artikli 131 järgimiseks peavad need sätted olema võrreldavad aluslepingu ning EKPSi ja EKP põhikirja sätetega ning mis tahes vastuolud tuleb kõrvaldada.

Riigi rahanduse arengu jälgimine on ülesanne, mida liikmesriigi keskpank korrapäraselt täidab, et kujundatavat rahapoliitilist seisukohta asjakohaselt hinnata. Tuginedes oma jälgimistegevusele ja nõuannete sõltumatusele, võivad liikmesriikide keskpangad esitada ka seisukohad riigi rahanduse arengu kohta, et aidata kaasa Euroopa rahaliidu nõuetekohasele toimimisele. Rahapoliitilistel eesmärkidel riigi rahanduse arengu jälgimine riigi keskpanga poolt peaks põhinema juurdepääsul kõigile asjaomastele riigi rahanduse andmetele. Seega tuleks keskpankadele tagada tingimusteta, õigeaegne ja automaatne juurdepääs kogu asjakohasele riigi rahanduse statistikale. Siiski ei tohiks keskpanga roll ulatuda kaugemale jälgimistegevusest, mis tuleneb otse või kaudselt tema rahapoliitilise mandaadi täitmisest või on sellega seotud.^[131] Riigi keskpangale antud ametlik volitus hinnata prognoose ja riigi rahanduse arengut tähendab, et keskpangale on antud ülesanne eelarvepoliitikat kujundada (ja ka selle eest vastutada). See võib ohustada keskpanga rahapoliitiliste ülesannete täitmist eurosüsteemis ja tema iseseisvust.^[132]

Seoses finantsturgude häirete käsitlemiseks tehtud seadusandlike algatustega on EKP rõhutanud, et euroala rahaturu riiklikes segmentides tuleb vältida mis tahes moonutusi, kuna need võivad kahjustada ühtse rahapoliitika rakendamist. Eelkõige puudutab see riigigarantiide laiendamist pankadevahelistele hoiustele.^[133]

Liikmesriigid peavad tagama, et riigisisesed seadusandlikud meetmed, mille eesmärk on lahendada ettevõtete ja kutsespetsialistide likviidsusprobleeme, nagu nende võlad finantseerimisasutustele, ei avaldaks turu likviidsusele negatiivset mõju. Eelkõige ei tohi sellised meetmed olla vastuolus avatud turumajanduse põhimõttega, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3, kuna see võib takistada laenuvoogu, oluliselt mõjutada finantseerimisasutuste ja finantsturgude stabiilsust ning seega ka eurosüsteemi ülesannete täitmist.^[134]

Liikmesriigi õigusaktide sätted, millega määratakse pangatähtede emiteerimise ainuõigus liikmesriigi keskpangale, peavad pärast euro kasutuselevõttu tunnustama EKP nõukogu ainuõigust anda aluslepingu artikli 128 lõike 1 ja põhikirja artikli 16^[135] alusel luba europangatähtede emiteerimiseks. Õigus europangatähti emiteerida kuulub EKP-le ja liikmesriikide keskpankadele. Kui euro võetakse kasutusele, tuleb liikmesriigi õigusaktide sätted, mis võimaldavad valitsusel avaldada mõju sellistes küsimustes nagu europangatähtede nimiväärtused, tootmine, maht ja ringlusest kõrvaldamine, samuti kas tunnistada kehtetuks või muuta neid selliselt, et nendes tunnustatakse EKP pädevust seoses europangatähtedega vastavalt aluslepingu ja põhikirja sätetele. Olenemata müntidega seotud ülesannete jaotusest liikmesriigi valitsuse ja keskpanga vahel tuleb asjakohastes sätetes tunnustada EKP õigust kiita pärast euro kasutuselevõttu heaks euromüntide emissiooni maht. Liikmesriik ei tohi käsitleda ringluses olevat sularaha oma keskpanga võlana valitsusele, kuna see ei sobiks kokku ühisraha kontseptsiooniga ning oleks vastuolus eurosüsteemi õigusliku lõimumise nõuetega.^[136]

Seoses välisvaluutareservide haldamisega^[137] rikub aluslepingut iga selline euro kasutusele võtnud liikmesriik, kes ei kanna enda ametlikke välisvaluutareserve^[138] üle oma keskpanka. Samuti ei oleks aluslepingu artikli 127 lõike 2 kolmanda taandega kooskõlas kolmanda isiku – näiteks valitsuse või parlamendi – õigus mõjutada liikmesriigi keskpanga otsuseid ametlike välisvaluutareservide haldamise kohta. Peale selle peab liikmesriigi keskpank eraldama EKP-le välisvaluutareserve mahus, mis on võrdeline liikmesriigi osaga EKP märgitud kapitalis. Seega ei tohi olla mingeid juriidilisi takistusi, mis ei võimaldaks liikmesriigi keskpangal oma välisvaluutareservi osa EKP-le üle kanda.

Statistika puhul tuleb tähele panna, et ehkki põhikirja artikli 34.1 alusel vastu võetud statistikaalased õigusaktid ei anna õigusi ega pane kohustusi liikmesriikidele, kes ei ole eurot kasutusele võtnud, kohaldatakse põhikirja artiklit 5, mis käsitleb statistilise teabe kogumist, kõikide liikmesriikide suhtes, olenemata sellest, kas nad on euro kasutusele võtnud või mitte. Seega on liikmesriigid, mille rahaühik ei ole euro, kohustatud riigi tasandil kavandama ja võtma kõik meetmed, mida nad peavad sobivaks selleks, et koguda EKP statistikaaruandlusnõuete^[139] täitmiseks vajalikku statistilist teavet ning teha statistikavaldkonnas õigeaegseid ettevalmistusi, et saada liikmesriigiks, mille rahaühik on euro.^[140] Liikmesriigi õigusaktid, millega sätestatakse liikmesriigi keskpanga ja riikliku statistikaameti koostöö raamistik, peavad tagama liikmesriigi keskpanga sõltumatuse tema ülesannete täitmisel EKPSi statistikaraamistikus.^[141]

Finantssätted

Põhikirja finantssätted hõlmavad eeskirju raamatupidamise^[142], auditeerimise^[143], kapitali märkimise^[144], välisvaluutareservide ülekandmise^[145] ja emissioonitulu jaotamise kohta.^[146] Liikmesriigi keskpangal peab olema võimalik nendest sätetest tulenevaid kohustusi täita ning seetõttu tuleb kõik sellega vastuolus olevad sätted riigi õigusaktides kehtetuks tunnistada.^[147]

Vahetuskursipoliitika

Erandiga liikmesriigis võivad kehtida õigusaktid, milles on sätestatud, et asjaomase liikmesriigi vahetuskursipoliitika eest vastutab valitsus ning et liikmesriigi keskpangale on antud nõuandev ja/või täidesaatev funktsioon. Euro kasutuselevõtmise ajaks peavad sellised õigusaktid kajastama siiski seda, et vastutus euroala vahetuskursipoliitika eest on aluslepingu artiklite 138 ja 219 kohaselt läinud üle liidu tasandile.

Rahvusvaheline koostöö

Euro kasutuselevõtmiseks peavad liikmesriigi õigusaktid olema vastavuses põhikirja artikliga 6.1, mille kohaselt otsustab EKP EKPSi esindatuse eurosüsteemile usaldatud ülesandeid hõlmavas rahvusvahelises koostöös. Liikmesriigi õigusaktides, mis lubavad riigi keskpangal osaleda rahvusvahelistes rahaasutustes, peab olema sätestatud, et selleks on vaja EKP heakskiitu (põhikirja artikkel 6.2).

Muud sätted

Lisaks eespool käsitletud küsimustele on teatavate liikmesriikide õigusaktide sätteid vaja kohandada ka teistes valdkondades (nt arveldus- ja maksesüsteemid ning teabevahetus).

3 Majandusliku lähenemise seis

Selles peatükis esitatakse horisontaalne ülevaade. Mõnda koguhinnangu puhul asjakohast tegurit ei ole käsitletud käesolevas, vaid 4. ja 5. peatükis.

Mis puutub vastavusse lähenemiskriteeriumidega, siis alates EKP 2022. aasta lähenemisaruandest tehtud edusammud on olnud piiratud keeruliste majandustingimuste tõttu. Kõigis kuues selles aruandes uuritud riigis on ÜTHI-inflatsioon üle kontrollväärtuse ja viies riigis sellest tasemest tublisti kõrgem (tabel 3.1). Alates 2022. aasta aprillist on pikaajaliste intressimäärade 12 kuu keskmised erinevused võrreldes euroalaga suurenenud ühes ja vähenenud neljas riigis ning püsinud ühes riigis muutumatuna. Sarnaselt 2022. aastaga ei vasta kolm riiki pikaajalisele intressimäära kriteeriumile, kuna nende määr on kontrollväärtusest kõrgemal. Mõne siinses aruandes uuritud riigi vääringud on viimastel aastatel euro suhtes märkimisväärselt kõikunud. Enamiku riikide rahandus paranes pärast COVID-19 pandeemiat, kui majandus taastus ja pandeemia toetusmeetmed järk-järgult lõpetati. Enamikul juhtudel on riigieelarve puudujääk ja võla suhe siiski endiselt suurem kui enne pandeemiat. See on osaliselt tingitud Venemaa Ukraina vastu algatatud sõja majandusmõjust ja eelarvepoliitilistest meetmetest, mis sellest tulenevatele kõrgetele energiahindadele reageerimiseks võeti.

Viimase kahe aasta jooksul on ELi tabanud Venemaa Ukrainasse sissetungimise majanduslikud tagajärjed, mis viisid majandustegevuse märkimisväärse nõrgenemiseni ja hüppelise inflatsioonini. Alates 2022. aasta algusest on Venemaa sõda Ukrainas mõjutanud vaadeldavate riikide majandustegevust sellega seotud ebakindluse, kaubanduse ja tarneahela häirete ning ettevõtete ja tarbijate usalduse halvenemise kaudu. Samal ajal vähendas energia- ja toormehindade järsk tõus nõudlust ning pidurdas tootmist. Sõja majandusmõju mõjutab eriti tugevalt vaadeldavaid Kesk- ja Ida-Euroopa riike, kuna nende tootmine on energiamahukas, nende majandus on avatud, nad on lõimitud ülemaailmsesse tarneahelasse ning nad on Venemaaga kaubavahetuses ja sellega rahaliselt seotud (vt ka peatükk 3.1). Lisaks on majandustegevust mõjutanud rahapoliitika karmistamine, mis algas enamikus vaatlusalustes riikides varem kui euroalal. Eriti tugevalt mõjutatud olid Tšehhi, Ungari ja Rootsi, mille majandus tervikuna 2023. aastal kahanes. Samal aastal oli Poola majanduskasv nõrk, aga Bulgaaria ja Rumeenia majandus püsis mõnevõrra vastupidavam, kosudes suhteliselt tugeva sisenõudluse toel umbes 2%.

Kõigi vaatlusaluste riikide majandustegevus peaks lähiajal tugevnema, kuid geopoliitilised pinged varjutavad nende majandusväljavaadet. Alates 2023. aasta algusest täheldatud hinnasurve ja pakkumise kitsaskohtade vähenemine koos paranenud usalduse ja paindlike tööturgudega peaks 2024. aastal vaadeldavate riikide majanduse elavnemist toetama. Samal ajal pärsivad majandustegevust jätkuvalt karmid rahastamistingimused ja ebakindlus. Üks peamisi ebakindluse allikaid on geopoliitilised pinged, mis võivad süvendada killustumissuundumust, mis võib veelgi häirida kaubandus- ja investeerimisvooge ning suurendada tajutavat riski. Majandusväljavaadet varjutab ka enamiku vaatlusaluste riikide hindade konkurentsivõime vähenemine viimastel aastatel ja inflatsiooni arengu ebakindlus.

Viimastel aastakümnetel on vaatlusalused Kesk- ja Ida-Euroopa riigid teinud edusamme tegelikul lähenemisel euroala keskmisele tasemele. Alates 1999. aastast on need riigid tunduvalt vähendanud oma erinevusi euroala keskmisest SKPst elaniku kohta (joonis 3.1). Alates 2019. aastast on aga järelejõudmisprotsess mõnes riigis peatunud või isegi ümber pöördunud, eelkõige Tšehhis, kus reaalne vahetuskurss 2019. aasta lõpust kuni 2023. aasta kevadeni märkimisväärselt kallines. Samal ajal esineb veel olulisi makromajanduslikke ja finantsprobleeme, ehkki riigiti erineval määral. Kui säärased nõrgad kohad jäävad asjakohase tähelepanuta, muutuvad need riigid tõenäoliselt negatiivsete väliste šokkide suhtes haavatavaks ja nende pikaajaline lähenemisprotsess aeglustub. Mõningad põhiprobleemid seoses nende riikide pikaajalise tegeliku lähenemise saavutamisega on järgmised: 1) muutuv ja ebakindel geopoliitiline olukord, mis võib mõjutada mitte ainult kaubandus- ja investeerimisvooge lähitulevikus, vaid ka pikaajalisi tootmissuundumusi; 2) tööstuse struktuuri muutumine, mis on tavaliselt probleem riikides, kus toimub üleminek keskmiselt kõrgele sissetulekutasemele; 3) püsiv tööjõupuudus ja ebasoodne demograafiline areng, eelkõige kõrge kvalifikatsiooniga inimeste väljavool, ning 4) vähesed edusammud valitsemise kvaliteedi, institutsioonilise suutlikkuse ja ettevõtluskeskkonna parandamisel.

Joonis 3.1

Reaalne SKP elaniku kohta

a) Euroala keskmise suhtes	b) Esialgne tase 1999. aastal vs. hilisem muutus võrreldes euroala keskmisega
(indeks: euroala = 100)	(indeks: euroala = 100; x-telg: 1999. aasta tase; y-telg: taseme muutus protsendipunktides, 1999–2023)

Seoses hinnastabiilsuse kriteeriumiga tuleb märkida, et kõigi kuue aruandes käsitletava riigi 12 kuu keskmine inflatsioonimäär oli kõrgem kui kontrollväärtus 3,3% (joonis 3.2). Bulgaarias, Poolas, Rumeenias, Tšehhis ja Ungaris ületas inflatsioonimäär märgatavalt kontrollväärtust, samal ajal kui Rootsis oli see kontrollväärtusest vaid pisut kõrgem. 2022. aasta lähenemisaruandes oli Bulgaaria, Poola, Rumeenia, Tšehhi ja Ungari inflatsioonimäär samuti tunduvalt kõrgem tollasest kontrollväärtusest 4,9%.

Joonis 3.2

ÜTHI-inflatsioon

(keskmine aastane muutus protsentides)

Aruande avaldamise ajal kehtib ELi nõukogu otsus ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta Rumeenia suhtes. Lisaks leidis Euroopa Komisjon 2024. aasta juunis, et Ungari ja Poola ei täida stabiilsuse ja kasvu pakti eelarvepuudujäägi kriteeriumi. Pärast järsku suurenemist pandeemia ajal hakkasid eelarvepuudujäägid enamasti vähenema, kuid jäid 2023. aastal kõigis riikides, välja arvatud Rootsis, kõrgele tasemele. Võrreldes 2022. aasta lähenemisaruandega paranes eelarvetasakaal neljas vaatlusaluses riigis, kuid halvenes tuntavalt Poolas ja mõnevõrra vähem tuntavalt Rootsis. 2023. aastal ületas eelarvepuudujääk kontrollväärtuse neljas vaatlusaluses riigis: Rumeenias ja Ungaris oli see kontrollväärtusest märgatavalt suurem, vastavalt 6,6% ja 6,7% SKPst, Poolas oli see 5,1% SKPst ehk kontrollväärtusest tublisti suurem ning Tšehhis oli see 3,7% SKPst ehk kontrollväärtusest suurem (joonis 3.3). 2024. aastal peaks eelarvepuudujäägi ja SKP suhe Euroopa Komisjoni 2024. aasta kevadise prognoosi kohaselt neljas riigis halvenema ning eeldatavasti jääb see Poolas, Rumeenias ja Ungaris 3% kontrollväärtusest kõrgemaks. 2025. aastal oodatakse eelarvetasakaalu jätkuvat paranemist neljas riigis, kuid eeldatavasti ületab see jätkuvalt kontrollväärtuse Poolas, Rumeenias ja Ungaris. Mis puutub võlakriteeriumi, siis 2023. aastal oli võla suhe nii Bulgaarias kui ka Rootsis tunduvalt alla kontrollväärtuse (joonis 3.4). Poolas, Rumeenias ja Tšehhis oli võla suhtarv kontrollväärtusest allpool ehk vahemikus 40–50% SKPst. Ungari oli ainus vaatlusalune riik, mille valitsemissektori võla suhe SKPsse ületas 2023. aastal 60% kontrollväärtust. Andmete esitamise tähtajal oli Rumeenia ainus riik, mille suhtes nõukogu oli teinud otsuse ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta. Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus algatati 2020. aasta aprillis ja 2024. aasta juunis leidis komisjon, et Rumeenia ei ole võtnud tõhusaid meetmeid ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks. Samal ajal jõudis komisjon ka järeldusele, et stabiilsuse ja kasvu pakti valitsemissektori eelarvepuudujäägi kriteeriumi ei täitnud 2023. aasta tulemuste ja 2024. aasta kavandatud eelarvepuudujäägi põhjal ei Poola ega Ungari. Seetõttu teatas komisjon kavatsusest teha 2024. aasta juulis ELi nõukogule ettepanek võtta aluslepingu artikli 126 lõike 6 alusel vastu otsus ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta Ungaris ja Poolas.

Joonis 3.3

Valitsemissektori eelarve ülejääk (+) või puudujääk (–)

(protsentides SKPst)

Joonis 3.4

Valitsemissektori võlg

(protsentides SKPst)

Kui vaadata vahetuskursi kriteeriumi täitmist, siis osaleb vahetuskursimehhanismis (ERM II) selle aruande avaldamise ajal ainult Bulgaaria leev. Bulgaaria leev lisati ERM II 2020. aasta juulis keskkursiga 1,95583 leevi euro kohta ning standardse kõikumisvahemikuga ±15%. Bulgaaria ühines ERM IIga, säilitades ühepoolse kohustusena olemasoleva valuutakomitee süsteemi, koormamata EKPd lisakohustustega. Kokkulepe ERM IIs osalemise kohta põhines Bulgaaria ametiasutuste võetud mitmesugustel poliitilistel kohustustel. Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul ei esinenud leevi kõrvalekaldeid keskkursist. Kui väikese volatiilsusega Rumeenia leu välja arvata, oli teiste ERM IIs mitteosalevate valuutade kõikumine suhteliselt suur. Tšehhi kroon, Rumeenia leu ja Rootsi krooni olid 2024. aasta juunis euro suhtes odavamad kui 2022. aasta juunis. Samal ajal kauples Ungari forint peaaegu samal tasemel, kuid Poola zlott oli tugevam (joonis 3.5).^[148]

Joonis 3.5

Riikide vääringute ja euro kahepoolsed vahetuskursid

(indeks: 2022. aasta juuni keskmine = 100; päevased andmed; 20. juuni 2022 kuni 19. juuni 2024)

Mis puudutab pikaajaliste intressimäärade lähenemist, siis kuuest vaatlusalusest riigist olid kolmes pikaajalised intressimäärad 4,8% kontrollväärtusest kõrgemal (joonis 3.6). Intressimäärad olid üle kontrollväärtuse Poolas, Rumeenias ja Ungaris. Väikseim väärtus registreeriti Rootsis. 2022. aasta lähenemisaruandes ületas pikaajaline intressimäär kontrollväärtuse, mis oli tol ajal 2,6%, Poolas ja Ungaris, samal ajal kui Rumeenias oli see kontrollväärtusest tublisti kõrgemal.

Joonis 3.6

Pikaajalised intressimäärad

(aasta keskmised protsentides)

Lähenemiskriteeriumide täitmise hindamisel on esmatähtis tegur jätkusuutlikkus. Saavutatud lähenemine peab olema kestev, mitte ajutine. Majandus- ja rahaliidu esimese kümnendi jooksul selgus, et nõrgad majandusalused, riikide liiga leebe makromajanduslik kurss, ebapiisav statistikaalane suutlikkus riigi tasandil ning ülemäära optimistlikud ootused reaalsete sissetulekute lähenemise suhtes ei ohusta mitte üksnes asjaomaseid riike, vaid ka euroala kui terviku tõrgeteta toimimist. Teisel kümnendil sai selgeks, et majanduslik lähenemine võib olla keeruline ja aeganõudev, kui esialgne makromajanduslik tasakaalustamatus on suur, kohandamis- ja reformiprotsessid keerukad ja/või vastupidavus negatiivsetele šokkidele väike. Nende probleemidega tegelemine on liikmesriikide ametiasutuste ülesanne ja eelkõige riigi enda huvides, kuid see on oluline ka euroala tõrgeteta toimimise ja eelkõige rahapoliitika ülekandumise seisukohalt. Arvuliste lähenemiskriteeriumide täitmine teatud hetkel ei taga iseenesest sujuvat ja kasulikku majandus- ja finantsarengut euroala tulevase liikmena. Seetõttu peaksid euroalaga ühinevad riigid tõendama oma lähenemisprotsessi kestlikkust ning suutlikkust täita olemasolevaid kohustusi ja tulla toime raskustega, mis euro kasutuselevõtuga kaasnevad, võttes arvesse, et rahaliit ei ole fiskaalliit ning et majandus- ja rahaliidu riskijagamismehhanismid on seega väga piiratud.

Paljudes vaatlusalustes riikides on jätkusuutliku lähenemise tagamiseks vaja teha püsivaid poliitikakohandusi. Jätkusuutliku lähenemise eeltingimused on muu hulgas makromajanduslik stabiilsus, toetav ärikeskkond tõhusate majandusstruktuuride ja riigiasutustega ning eelkõige range eelarvepoliitika. Makromajanduslike šokkidega toimetulekuks on oluline toote- ja tööturgude suur paindlikkus. Riigis peab valitsema stabiilsuse kultuur koos hästi kinnistunud inflatsiooniootustega, mis aitavad saavutada stabiilsete hindade keskkonda. Vaba konkurentsiga avatud turumajanduse tingimused on vajalikud selleks, et tagada kapitali ja tööjõu tõhus kasutamine majanduses, et suurendada tootlikkust ja edendada pikaajalist majanduskasvu. Vaja on tugevat majanduslikku lõimumist euroalaga, et majandustsüklid sünkroniseeruksid. Peale selle peavad olema tagatud sobivad makrotasandi usaldatavusjärelevalve meetmed, et vältida makromajandusliku ja finantstasakaalustamatuse süvenemist, näiteks ülemäärast varahindade kasvu ning sotsiaalselt kulukaid laenutegevuse järskude tõusude ja languste tsükleid. Samuti peab olema kehtestatud asjakohane finantsasutuste järelevalve raamistik. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames Euroopa Komisjoni süvaanalüüsi läbivate riikide puhul on hädavajalik, et nad tegeleksid oma majanduses tuvastatud tasakaalustamatusega. Veel üks tähtis tegur majandusliku lõimumise ja lähenemise seisukohast on institutsioonilise keskkonna tugevus, muu hulgas riigi võime rakendada majanduse kohandamise ja kindla struktuuripoliitikaga seotud meetmeid. Taasterahastut „Next Generation EU“ käsitlev pakett on ainulaadne võimalus kiirendada euroalal lähenemisprotsessi ning selle edu tagamiseks on hädavajalik investeerimiskavade ja reformide tõhus ja tulemuslik rakendamine.

3.1 Hinnastabiilsuse kriteerium

Seoses hinnastabiilsuse kriteeriumiga oli 2024. aasta mais vaatlusalusest kuuest riigist viies 12 kuu keskmine inflatsioonimäär tunduvalt kõrgem kui kontrollväärtus 3,3%. Inflatsioon kiirenes 2021. aastal järsult. See tulenes peamiselt baasefektidest, energiahindade tugevast tõusust, pandeemiast tingitud tarnehäiretest ja kaupade ülemaailmse nõudluse järsust kasvust. Alates 2022. aasta algusest on Venemaa sõda Ukrainas kasvatanud inflatsioonisurvet, kergitades energia- ja toormehindu ning survestades juba niigi pingul tarneahelaid veelgi. Selle tagajärjel kiirenes inflatsioon 2022. aastal kõigis vaatlusalustes riikides edasi, ehkki erineval määral, mis oli osaliselt tingitud riigisisesest poliitikast. Alates 2022. aasta lähenemisaruandest on inflatsioon enamikus vaadeldavates riikides järginud sarnast mustrit: 2023. aasta juuni ja 2024. aasta mai vahel oli inflatsioon muutunud kõikides riikides mõõdukamaks, kuid oli võrreldes Rootsiga tempokam Bulgaarias, Poolas, Rumeenias, Tšehhis ja Ungaris. Niisugune liikumine kajastab peamiselt nende riikide suuremat haavatavust hiljutiste ebasoodsate globaalsete šokkide suhtes ning pingeid nende tööturgudel. Selle taustal ületasid inflatsioonimäärad nendes viies riigis tunduvalt kontrollväärtuse, kuid Rootsis oli inflatsioonimäär kontrollväärtusest vaid pisut kõrgemal.

Pikemaajaline hindade areng on peegeldanud ebakindlat makromajanduslikku keskkonda, eriti viimastel aastatel. Viimase kümne aasta jooksul on nii inflatsiooni keskmine määr kui ka volatiilsus olnud vaatlusalustes riikides vägagi erinev (joonis 3.7). Sellel perioodil oli keskmine inflatsioon kõigis vaadeldavates riikides pidevalt kiirem kui euroalal. Esialgu, aastatel 2014–2016, oli inflatsioon kõigis riikides tagasihoidlik, mis oli peamiselt tingitud üleilmsete toormehindade arengust, impordihindade väikesest inflatsioonisurvest ja kasutamata tootmisvõimsuse püsimisest mõnes riigis, reguleeritud hindade ja kaudsete maksude vähendamisest ning nominaalse efektiivse vahetuskursi tugevnemisest. Eeltoodut arvesse võttes leevendati rahapoliitilisi tingimusi tublisti. Alates 2017. aastast kiirenes inflatsioon majandusaktiivsuse suurenemise, tugeva sisenõudluse, üha pingelisemate tööturutingimuste ning tõusvate energia- ja toormehindade tõttu, mis viis mõnes vaatlusaluses riigis rahapoliitilise kursi karmistamiseni. Pandeemia puhkemine 2020. aastal tõi toona kaasa majandustegevuse suure languse. Inflatsioon aeglustus mõnes riigis, kuid püsis teistes visamalt, kajastades nii toiduainete ja teenuste kõrgemaid hindu kui ka pingeid tööturul. Inflatsioon kasvas 2021. ja 2022. aastal kõigis vaatlusalustes riikides märgatavalt, mida tõukas suuresti tagant energiahindade järsk tõus ning pakkumise ja nõudluse tasakaalustamatus, mis tekkis pandeemia ja makromajanduslike poliitikameetmete tõttu. Alates 2022. aasta algusest on inflatsioonisurvet tugevdanud Venemaa sõda Ukrainas. Inflatsiooni kiirenemisega võitlemiseks hakkas enamik keskpanku alates 2021. aastast baasintressimäärasid jõuliselt tõstma, samal ajal kui valitsused kehtestasid kaalutlusõiguse alusel eelarvepoliitilisi toetusmeetmeid, et leevendada tempoka inflatsiooni survet majandusele. Vaatlusalustes riikides võeti neid meetmeid peamiselt 2022. ja 2023. aastal ning need hõlmasid enamasti toetuste suurendamist, suuresti seoses energiatoodetega, ja vähemal määral kaudsete maksude alandamist. Pärast tipptaseme saavutamist 2022. aasta lõpus ja 2023. aasta alguses hakkas inflatsioon järsult aeglustuma. See oli tingitud varasemast rahapoliitika karmistamisest, energia maailmaturuhindade langusest ning tõususurve ja tarnehäirete leevenemisest. Arvestades inflatsioonidünaamika aeglustumist, on Poola, Tšehhi ja Ungari keskpangad hakanud rahapoliitilist hoiakut leevendama, samal ajal kui kõigis vaatlusalustes riikides on eelarvepoliitilised toetusmeetmeid järk-järgult kaotatud.

Joonis 3.7

ÜTHI-inflatsiooni pikaajaline areng ja väljavaade

(aastane muutus protsentides)

Enamik vaatlusalustest riikidest oli hiljutiste ülemaailmsete šokkide suhtes eriti tundlikud, mis on suuresti tingitud nende majanduse teatavatest struktuursetest omadustest. Kesk- ja Ida-Euroopa riikides olid inflatsioonimäärad tunduvalt kõrgemad kui euroalal ja Rootsis. See peegeldab nende haavatavust Ukrainas toimuva sõja ja sellega seotud geopoliitiliste muutuste mõju suhtes. Esiteks on nende riikide tootmine tavaliselt energiamahukam kui euroalal, mis tuleneb peamiselt suurematest energiamahukatest sektoritest (nt töötlev tööstus ja transport) ning vähematest energiatõhusatest seadmetest ja hoonetest. Teiseks on energia ja toiduainete osakaal sealsetes tarbimiskorvides suurem kui euroalal, mida võib väikesema keskmise sissetulekuga riikides sageli täheldada. Kolmandaks sõltus enamik neist riikidest enne sõja puhkemist suurel määral Venemaa energiast, mis muutis nad energiavarustushäirete suhtes haavatavamaks. Neljandaks on need riigid tugevalt lõimunud üleilmsetesse tarneahelatesse, mis tähendab, et globaalsed tarnehäired avaldavad neile suuremat mõju. Kuigi algseid inflatsioonierinevusi mõjutasid märkimisväärselt välised šokid, mängisid olulist rolli ka riigisisesed tegurid. Eelkõige on tööturutingimused püsinud pingelised enamikus vaatlusalustes riikides, kusjuures ajalooliselt madalad töötuse määrad ja püsiv tööjõupuudus on toonud kaasa tugeva palgakasvu (joonise 3.8 osa a) (vt ka peatükk 3.5).

Joonis 3.8

ÜTHI kumulatiivne kasv, nominaalne tööjõu ühikukulu ja ühtlustatud konkurentsinäitajad vahemikus 2014–2023

a) ÜTHI ja nominaalne tööjõu ühikukulu	b) Ühtlustatud konkurentsinäitajad tööjõu ühikukulu ja SKP deflaatori alusel
(protsendipunktides; x-telg: ÜTHI kumulatiivne kasv; y-telg: tööjõu ühikukulu kumulatiivne kasv)	(protsendipunktides; x-telg: kumulatiivne ühtlustatud konkurentsinäitajate kasv SKP deflaatori alusel; y-telg: kumulatiivne ühtlustatud konkurentsinäitajate kasv tööjõu ühikukulu alusel)

Kuigi inflatsioonisurve muutub eelduste kohaselt prognoosiperioodil veelgi mõõdukamaks, valmistab enamikus vaatlusalustes riikides muret inflatsiooni lähenemise jätkusuutlikkus pikema aja vältel. Euroopa Komisjoni 2024. aasta kevadise majandusprognoosi kohaselt taandub inflatsioon 2024. aastal 2023. aasta tasemelt tõususurve ja tarnehäirete käimasoleva leevenemise ning varasema rahapoliitika karmistamise tulemusel eeldatavasti kõigis vaatlusalustes riikides. Siiski on oodata, et Ungaris, Poolas ja Rumeenias jääb inflatsioon 2024. ja 2025. aastal sisenõudluse taastumise ja tööjõukulude suure kasvu tõttu kiireks, samal ajal kui Rootsis läheneb inflatsioon prognooside kohaselt juba 2024. aastal eesmärgile. Praegust olukorda arvestades on need prognoosid aga küllaltki ebakindlad. Pea kõikides vaatlusalustes riikides mõjutavad inflatsiooniväljavaadet tõusuriskid, sest uued ülemaailmsed tarnehäired ja pinged energiaturul võivad kaasa tuua oodatust tempokama inflatsiooni, mis võib pingeliste tööturgude tõttu avaldada palkadele veelgi suuremat tõususurvet. Kuna SKP elaniku kohta ja hinnatasemed on kõigis siin käsitletud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides endiselt madalamad kui euroalal, on kaugemat tulevikku silmas pidades tõenäoline, et järelejõudmisprotsessi käigus muutuvad inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, välja arvatud juhul, kui nominaalse vahetuskursi kallinemine avaldab sellele vastupidist mõju.

Jätkusuutlikku hinnastabiilsust soodustava keskkonna tekkimise eelduseks käesolevas aruandes käsitletud riikides on stabiilsusele suunatud majanduspoliitika, struktuurireformid ja finantsstabiilsust tagavad meetmed. Hinnastabiilsust toetava keskkonna loomine või säilitamine sõltub otsustavalt tööturu toimimisest. Oluline tegur on edaspidi see, kuidas palgad reageerivad kiirele inflatsioonile, kajastavad tööviljakuse kasvu ning võtavad arvesse tööturutingimusi ning hindade ja kulude konkurentsivõime arengut võrreldes konkureerivate riikidega (joonis 3.8). Reforme on vaja jätkata töö- ja tooteturgude toimimise edasiseks parandamiseks ning majanduse ja tööhõive kasvu toetavate tingimuste hoidmiseks. Selleks on väga tähtis, et riigid võtaksid tõhusamat juhtimist toetavaid meetmeid ja parandaksid veelgi institutsioonide kvaliteeti. Arvestades, et rahapoliitilist mänguruumi on vähe, eelkõige Bulgaarias, mis osaleb ERM IIs, on äärmiselt oluline, et muud poliitikavaldkonnad toetaksid nende riikide majanduse võimet säilitada hinnastabiilsus, tulla toime riigile eriomaste šokkidega ning vältida makromajandusliku tasakaalustamatuse süvenemist.

3.2 Valitsemissektori eelarvepositsiooni kriteerium

Aruande avaldamise ajal kehtib ELi nõukogu otsus ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta Rumeenia suhtes, kuid eelarvepuudujääk ületas 2023. aastal kontrollväärtuse ka kolmes teises riigis. Rumeenia eelarvepuudujääk ületas 2019. aastal kontrollväärtuse 3% SKPst ning 2020. aasta aprillis algatati ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. Ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimise tähtajaks seati hiljem 2024. aasta. Eelarvepuudujäägi ja SKP suhtarv ületas 2023. aastal kontrollväärtuse neljas vaatlusaluses riigis. Puudujääk ületas kontrollväärtuse Tšehhis (3,7% SKPst) ning oli sellest tunduvalt suurem Poolas (5,1% SKPst) ja märkimisväärselt suurem Rumeenias (6,6% SKPst) ja Ungaris (6,7% SKPst). Bulgaarias ja Rootsis jäi eelarvepuudujääk märkimisväärselt alla kontrollväärtuse, vastavalt 1,9% ja 0,6% SKPst.

Eelarvepuudujääk oli 2023. aastal neljas käesolevas aruandes käsitletud riigis majanduse pandeemiast taastumise ja pandeemiale reageerimiseks võetud eelarvepoliitiliste meetmete järkjärgulise lõpetamise tõttu allpool 2021. aasta taset. Pärast seda, kui puudujääk oli 2020. aastal tõusnud üle 3% kontrollväärtuse kõigis vaatlusalustes riikides, välja arvatud Rootsis, kuna pandeemia põhjustas majandustegevuse tuntava halvenemise ja selle mõju leevendamiseks võeti eelarvepoliitilisi meetmeid, jäi see 2021. aastal neljas riigis kontrollväärtusest kõrgemale. 2022. aastal paranes enamiku riikide eelarvetasakaal, kuna nende majandus jätkas taastumist ja osa eelarvepoliitilistest toetusmeetmetest tühistati. 2023. aastal tasakaalustasid seda osaliselt siiski Venemaa Ukraina-vastase sõja majandusmõju, kõrgete energiahindade tõttu võetud eelarvepoliitilised meetmed ja majandusaktiivsuse vähenemine, mille tagajärjel halvenes 2023. aastal eelarvetasakaal võrreldes 2022. aastaga viies riigis, eelkõige Poolas, kus eelarvepuudujääk oli 2023. aastal 3,3 protsendipunkti suurem kui 2021. aastal.

Euroopa Komisjoni prognoosi kohaselt jääb 2024. aastal eelarvepuudujäägi ja SKP suhe Poolas, Rumeenias ja Ungaris suuremaks kui 3% kontrollväärtus. 2024. aastal prognoositakse valitsemissektori eelarvetasakaalu halvenemist neljas vaatlusaluses riigis ning see jääb eelduste kohaselt Poolas ja Ungaris kontrollväärtusest tunduvalt ja Rumeenias märkimisväärselt kõrgemale. Samal ajal peaks eelarvetasakaal eelduste kohaselt naasma Tšehhis allapoole 3% kontrollväärtust.

Võla suhtarv oli 2023. aastal Ungaris kõrgem kui 60% SKPst, kuid teistes vaatlusalustes riikides oli võlatase kontrollväärtusest madalam või tunduvalt madalam (tabel 3.1 ja joonis 3.4). Valitsemissektori võla suhe SKPsse ületas 2023. aastal 2021. aasta taseme neljas vaatlusaluses riigis, eelkõige tänu pandeemiast taastumisele. Kui Tšehhis suurenes võla suhtarv märkimisväärselt, 2,0 protsendipunkti võrra SKPst, ja Rumeenias veidi ehk 0,3 protsendipunkti võrra SKPst, siis Rootsis vähenes see 5,5 protsendipunkti, Poolas 4,0 protsendipunkti, Ungaris 3,2 protsendipunkti ja Bulgaarias 0,8 protsendipunkti võrra. Pikemas plaanis – 2014. aastast 2023. aastani – kasvas valitsemissektori võla suhe SKPsse tunduvalt Rumeenias (9,7 protsendipunkti) ja märkimisväärselt Tšehhis (2,1 protsendipunkti), kuid vähenes ülejäänud riikides.

Euroopa Komisjon prognoosib 2024. aastal võla ja SKP suhte kasvu kõikides vaatlusalustes riikides. Võla suhe peaks Poolas ja Rumeenias kasvama olulisel ja ülejäänud neljas riigis mõõdukal määral. Komisjoni prognoosi kohaselt püsib võla suhtarv 2024. aastal allpool või märkimisväärselt allpool 60% kontrollväärtust kõigis riikides peale Ungari.

2024. aasta juunis leidis Euroopa Komisjon, et Rumeenia ei olnud võtnud tõhusaid meetmeid ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks ning Ungari ja Poola ei täida stabiilsuse ja kasvu pakti eelarvepuudujäägi kriteeriumi. 19. juunil 2024 avaldas komisjon aluslepingu artikli 126 lõike 3 kohaselt koostatud aruande, mis põhines Eurostati 22. aprillil 2024 kinnitatud andmetel 12 liikmesriigi, sealhulgas Poola, Tšehhi ja Ungari kohta.^[149] Komisjon leidis, et 2023. aastal oli Poolas, Tšehhis ja Ungaris eelarvepuudujääk kontrollväärtusest (3% SKPst) suurem, mitte selle ligidal. Lisaks leidis komisjon, et Poola ja Ungari 2024. aasta kavandatav puudujääk oli kontrollväärtusest suurem, mitte selle ligidal. Kontrollväärtuse ületamist ei peetud nendes kolmes riigis aluslepingu tähenduses erandlikuks. Poola ja Ungari puhul ei eeldatud, et see on ajutine, kuid Tšehhis küll, sest prognooside kohaselt ei ületa selle riigi puudujääk 2024. ja 2025. aastal kontrollväärtust. Üldiselt hinnati, et Poola ja Ungari ei täitnud puudujäägikriteeriumi, kuid Tšehhis loeti see täidetuks. Komisjon teatas aruande põhjal kavatsusest teha 2024. aasta juulis ELi nõukogule ettepanek võtta aluslepingu artikli 126 lõike 6 alusel vastu otsus ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta Ungaris ja Poolas. Eeldatakse, et komisjon esitab nõukogule 2024. aasta sügisel soovitused ülemäärase eelarvepuudujäägi olukorra lõpetamiseks. Lisaks leidis komisjon, et Rumeenia jättis 2023. aastal käimasoleva ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames seatud puudujäägieesmärgi täitmata ning et eelarvealaste jõupingutustega ei suudetud nõukogu soovitusi kaugeltki täita. Selle põhjal tegi komisjon soovituse nõukogu otsuse kohta, milles sedastataks, et Rumeenia ei ole võtnud tõhusaid meetmeid vastuseks artikli 126 lõike 7 kohasele soovitusele kõrvaldada ülemäärane eelarvepuudujääk hiljemalt 2024. aastaks.

Tulevikule mõeldes on väga oluline, et vaatlusalused riigid saavutaksid tugeva ja jätkusuutliku eelarvepositsiooni ja/või säilitaksid seda. Rumeenia, kelle suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust ja kus on Euroopa Komisjoni 2023. aasta võla jätkusuutlikkuse aruande kohaselt keskpikas perspektiivis suur eelarve jätkusuutlikkusega seotud risk, peaks tagama stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade järgimise ning kõrvaldama ülemäärase eelarvepuudujäägi kooskõlas ELi nõukogu soovitusega.^[150] 2023. aastal ületasid eelarvepuudujäägid pandeemiaeelset taset kõigis vaatlusalustes riikides, välja arvatud Rootsis. Need riigid peaksid võimalikult kiiresti tooma oma eelarvetasakaalu tasemele, mis jääb alla 3% kontrollväärtuse või hoidma seda sellest allpool ning looma vajalikud puhvrid, et automaatsed tasakaalustusmehhanismid saaksid toimida ja suurendada vastupidavust negatiivsete šokkide suhtes. Lisaks peab Ungari, mille valitsemissektori võla suhe SKPsse ületab kontrollväärtust, kindlustama selle näitaja piisavalt kiire kahanemise tagamaks, et tulevaste languste korral oleks olemas eelarvepuhvrid. Kõik riigid peavad tagama, et nad järgivad muudetud stabiilsuse ja kasvu pakti, millega kehtestatakse soovitused 2025. aastaga algavaks perioodiks. Eelarvet jätkuvalt konsolideerides on üldjuhul lihtsam tulla toime negatiivsete demograafiliste muutustega seotud eelarveprobleemidega. Riikide tugevad eelarveraamistikud, mis on täielikult kooskõlas Euroopa Liidu eeskirjadega ning mida rakendatakse tulemuslikult, peaksid toetama eelarve konsolideerimist ja piirama riiklike kulutuste suurendamist ning ühtlasi aitama ära hoida makromajandusliku tasakaalustamatuse taasteket. Üldiselt peaksid eelarvestrateegiad olema kooskõlas valitsemissektori investeeringute prioriteetide muutmise ja laiahaardeliste struktuurireformidega, et suurendada potentsiaalset kasvu ja tööhõivet. Taasterahastu „Next Generation EU“ programmi tuleb tõhusalt ja tulemuslikult rakendada, et toetada majanduse arengut ja kohaneda toimuvate struktuurimuutustega.

3.3 Vahetuskursi kriteerium

Selle aruande avaldamise ajal osaleb ERM IIs ainult Bulgaaria leev. Ülejäänud vaatlusaluste riikide vääringutele kohaldatakse erinevaid vahetuskursisüsteeme.

10. juulil 2020 otsustasid ERM II osalised vastastikusel kokkuleppel, et vahetuskursimehhanismi ERM II lisatakse Bulgaaria leev, ning see osales seega ERM IIs kaheaastase vaatlusperioodi ajal, mis kestis 20. juunist 2022 kuni 19. juunini 2024. Bulgaaria leev lisati ERM II keskkursiga 1,95583 leevi euro kohta ning standardse kõikumisvahemikuga ±15%. Bulgaaria ühines ERM IIga, säilitades ühepoolse kohustusena olemasoleva valuutakomitee süsteemi, koormamata EKPd lisakohustustega. Kokkulepe ERM IIs osalemise kohta põhines mitmesugustel Bulgaaria ametiasutuste võetud poliitilistel kohustustel (millest osa oli juba täidetud, kui leev ERM II lisati), mille eesmärk on saavutada euro kasutuselevõtmise ajaks suurel määral jätkusuutlik majanduslik lähenemine. EKP ja Euroopa Komisjon on jälginud Bulgaaria liitumisjärgsete kohustuste tõhusat täitmist, tegutsedes oma asjakohases pädevusvaldkonnas, nagu aluslepingutes ja teisestes õigusaktides sätestatud. Võttes arvesse oma rolli järelevalveasutusena ja jagatud vastutust makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika eest, jälgib EKP tähelepanelikult finantssektoriga seotud kohustuste, st maksejõuetuse raamistiku ja rahapesuvastase raamistiku täitmist, kuna need võivad mõjutada usaldatavusjärelevalve aspekte. Bulgaaria tegeleb praegu nende kohustuste täitmisega ja teda julgustatakse kiirendama jõupingutusi, et täita rahapesuvastase töökonna kinnitatud tegevuskava elemente pärast seda, kui Bulgaaria lisati 2023. aasta oktoobris halli nimekirja. Vaatlusperioodi jooksul ei esinenud leevi kõrvalekaldeid keskkursist.

ERM IIs mitteosalevate vääringutega kaubeldi paindliku vahetuskursi või juhitava ujuvkursi süsteemis ja vahetuskurss oli seejuures enamikus riikides küllaltki kõikuv. Rumeenia leu, millega kaubeldi juhitava ujuvkursi süsteemis, kõikus väga vähesel määral. Ülejäänud ERM IIs mitteosalevate vääringutega kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis ja nende vahetuskurss kõikus suhteliselt suurel määral. Tšehhi kroon, Rumeenia leu ja Rootsi krooni olid 2024. aasta juunis euro suhtes odavamad kui 2022. aasta juunis. Samal ajal kaubeldi Ungari forintiga peaaegu samal tasemel, kuid Poola zlott oli tugevam.

3.4 Pikaajalise intressimäära kriteerium

Vaatlusperioodil olid kuuest vaatlusalusest riigist kolmes keskmised pikaajalised intressimäärad üle 4,8% kontrollväärtuse. Madalaima keskmise pikaajalise intressimääraga riigid olid Rootsi ja Bulgaaria (vastavalt 2,5% ja 4,0%). Tšehhis oli keskmine pikaajaline intressimäär samuti kontrollväärtusest madalam (4,2%), samal ajal kui Poolas ja Rumeenias oli see kõrgem (vastavalt 5,6% ja 6,4%). Kõrgeim keskmine pikaajaline intressimäär registreeriti Ungaris (6,8%). 2022. aastal jätkasid pikaajaliste intressimäärade 12 kuu keskmised tõusu, mis oli tingitud kasvavast inflatsioonisurvest pärast Venemaa Ukrainasse sissetungimise mõjuga seotud esialgset šokki. Näib, et alates 2023. aasta algusest on pikaajalised intressimäärad kõigis riikides stabiliseerunud või isegi mõnevõrra langenud, kuigi peaaegu kõigis riikides on need endiselt kõrgel tasemel.

Alates 2022. aasta lähenemisaruandest on pikaajaliste intressimäärade ja euroala keskmise vahe vähenenud kõigis vaatlusalustes riikides, välja arvatud Bulgaarias. Pikaajaliste intressimäärade erinevused on aga vaatlusalustes riikides endiselt vägagi ebaühtlased. See osutab nii erinevustele riikide tsüklilises positsioonis kui ka finantsturgude hinnangule nende väliste ja sisemiste haavatavuste kohta, sealhulgas eelarve tulemuslikkuse arengu ja jätkusuutliku lähenemise väljavaate kohta. Bulgaaria pikaajaline intressimäär oli 2024. aasta mais euroala tasemest 60 baaspunkti kõrgem, mis oli 0,9 protsendipunktiline kasv võrreldes vaatlusperioodi alguse ehk 2022. aasta maiga. Arvatavasti on selline areng seotud poliitilisest ebastabiilsusest tuleneva riigiriskiga, sest Bulgaaria pangandussüsteem kuulub valdavalt euroalal tegutsevatele pankadele ja keskpank kasutab valuutakomitee süsteemi, mis de facto impordib euroala rahapoliitilisi tingimusi. Ungaris, Poolas, Tšehhis ja Rumeenias vähenesid intressimäära erinevused vaatlusperioodil kõige rohkem: vahemikus 1,8–2,9 protsendipunkti. Rootsi intressimäärade erinevus vähenes kõige vähem (0,8 protsendipunkti võrra).

3.5 Muud olulised tegurid

Euroopa Komisjoni andmetel on mure kulude konkurentsivõimele avalduva surve pärast tuntavalt suurenenud. Komisjon viitab 2024. aasta häiremehhanismi aruandes eelkõige tööjõu nominaalsete ühikukulude märkimisväärsele kasvule vaatlusalustes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, mis toimub suurte kumulatiivsete inflatsioonierinevuste ja pingeliste tööturgude tingimustes. Euroopa Komisjon jõudis järeldusele, et põhjalik analüüs oli õigustatud Ungaris, Rumeenias ja Rootsis. Ungari puhul leidis komisjon, et tugev hinna- ja kulusurve, valitsuse ja välise rahastamise vajaduse ning eluasemehindadega seoses esineb endiselt probleeme. Komisjon leidis, et Rumeenias on endiselt märkimisväärseid probleeme, mis on seotud kulude konkurentsivõime, välise jätkusuutlikkuse ja valitsemissektori eelarvepuudujäägiga. Rootsi puhul leidis komisjon, et seal esineb endiselt probleeme seoses eluasemehindade, kodumajapidamiste suure võlakoormuse ja ettevõtete võlakoormusega. Ehkki Euroopa Komisjon ei tuvastanud teistes käesolevas aruandes käsitletud riikides tasakaalustamatust, esineb neiski mitmesuguseid probleeme. Komisjon kinnitas 2024. aasta Euroopa poolaasta kevadpaketis, et Ungaris ja Rootsis on jätkuvalt tasakaalustamatus, samas kui Rumeenias, kus esines tasakaalustamatus kuni 2023. aastani, täheldati ülemäärast tasakaalustamatust, kuna väliskontodega seotud haavatavus, mis on peamiselt tingitud suurest ja suurenevast valitsemissektori eelarvepuudujäägist, on endiselt olemas, ent märkimisväärne hinna- ja kulusurve on tugevnenud ja poliitilised meetmed on olnud nõrgad.

Enamiku vaatlusaluste riikide välispositsioonid on viimastel aastatel halvenenud. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tulemustabelist selgub, et jooksevkonto saldode kolme aasta keskmine on enamikus vaatlusalustes riikides 2023. aasta jooksul muutunud veel negatiivsemaks (tabel 3.2). Suurenenud eelarvepuudujääk peegeldas toormehindade tõusu, mille tulemuseks oli kaubandustingimuste halvenemine koos vastupidava sisenõudluse ja suuremate kaubanduspartnerite vähese impordinõudlusega. 2023. aastal ületas kolme aasta keskmine jooksevkonto puudujääk soovitusliku künnisväärtuse alumist vahemikku –4,0% SKPst Rumeenias ja –4,0% Ungaris. Rootsis oli see üle soovitusliku 6,0%-lise künnisväärtuse ülemise vahemiku.

Enamikus vaatlusalustes riikides on negatiivne rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni suhe SKPsse paranenud, kuid püsinud suur. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide netoväliskohustused on seotud peamiselt välismaiste otseinvesteeringutega, mida peetakse stabiilsemaks rahastamisvormiks. 2023. aastal ületas rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni suhe SKPsse soovituslikku kontrollväärtust ehk –35% SKPst Ungaris ja Rumeenias. Väiksemad netoväliskohustused olid Poolas (31,5% SKPst), Tšehhis (13,2% SKPst) ja Bulgaarias (7,6% SKPst), samal ajal kui Rootsis esines positiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon (33,2% SKPst).

Kui vaadata hindade ja kulude konkurentsivõimet, siis aastatel 2021–2023 kallines reaalne efektiivne ÜTHI deflaatoriga kohandatud vahetuskurss erineval määral paljudes vaadeldavates riikides; ainus erand oli Rootsi. Tööjõu ühikukulude kolme aasta kasv oli väga kiire peaaegu kõigis vaatlusalustes riikides. 2023. aastal ületas see soovitusliku 12% künnise kõigis riikides, välja arvatud Rootsis. Bulgaarias, Ungaris ja Rumeenias kerkisid tööjõu ühikukulud rohkem kui kaks korda künnisest kõrgemaks. Hindade ja kulude konkurentsivõime halvenemisest hoolimata paranesid ekspordi turuosad mõnevõrra kõikides riikides nii 2023. aastal kui ka mitme aasta perspektiivis (nt tänu eksporditootmisvõimsuse laiendamisele).

Vaatlusaluste riikide majandus on kaubandus- ja finantssuhete kaudu euroalaga endiselt hästi lõimitud. Euroala on kõikide vaatlusaluste riikide peamine kaubandus- ja finantspartner (joonis 3.9). 2023. aastal varieerus kaupade eksport euroalale vahemikus 40,7% (Rootsi) kuni 62,4% (Tšehhi) koguekspordist. Samal aastal varieerus import euroalalt vahemikus 41,8% (Bulgaaria) kuni 55,8% (Poola). Finantsinvesteeringute puhul ületas euroala osakaal sissetulevates otseinvesteeringutes Tšehhis, Rumeenias ja Poolas 70%, samas kui Bulgaarias oli euroala osakaal portfelliinvesteeringute kohustustes üle selle künnise. Nii otseinvesteeringute kui ka portfelliinvesteeringute puhul oli euroalasse investeeritud välisvarade osakaal suurim Rumeenias, millele järgnes Tšehhi. Lisaks sellele on euroalal asuvate finantsasutuste omanduses olevatel pankadel oluline roll vaatlusaluste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide pangandussüsteemides, eriti Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis ja Rumeenias. Üldiselt on kõigi vaatlusaluste riikide majandustsüklid euroala omadega suurel määral sünkroonis.

Joonis 3.9

Kaubandus- ja finantssidemed euroalaga

a) Euroalaga toimuva kaubavahetuse osakaal	b) Investeerimispositsioon euroala suhtes
(protsent koguarvust)	(protsent koguarvust)

Alates 2022. aastast on eluasemehindade kasv aeglustunud kõikides vaatlusalustes riikides. Ajavahemikul 2021–2022 tõusid kinnisvarahinnad enamikus vaatlusalustes riikides kiirusel, mida enne ülemaailmset finantskriisi ei täheldatud. Alates 2022. aastast on laenukulude järsk kasv koos tarbijate usalduse halvenemisega mõjutanud hüpoteeklaenude andmist ja eluasemekinnisvara hindu, olgugi et riigiti erineval määral (joonise 3.10 osa a). Bulgaarias ja Poolas oli eluasemeturu korrektsioon suhteliselt leebe, samas kui Rootsis, kus riskid on kodumajapidamiste suure võlakoormuse ja suurel määral kinnisvaraga seotud pangandussektori tõttu endiselt suured, vähenesid eluasemehinnad järsult. Kõrgemad intressimäärad paisutasid võlateenindamiskulusid, eriti riikides, kus ujuva intressimääraga hüpoteeklaenude osakaal on ajalooliselt olnud suur, nagu Poola, Rootsi ja Rumeenia (joonise 3.10 osa b). Kodumajapidamiste võlateenindamisvõime võib edaspidi veelgi halvenema, kui energiahinnad peaksid taas tõusma, intressimäärad püsivad kauem kõrgemad või tööturutingimused muutuvad märkimisväärselt kehvemaks.

Joonis 3.10

Eluasemehinnad ja ujuvintressiga hüpoteeklaenude osakaal

a) Eluasemete hinnad	b) Eluaseme ostuks mõeldud ujuvintressiga laenude osakaal
(aastane muutus protsentides)	(protsent kogumäärast, perioodi 2014–2024 keskmine)

Valuutariskiga seotud riskipositsioonid suurenesid enamikus vaadeldavates riikides, kuid pangandussektor on üldiselt hästi vastu pidanud. Alates 2022. aastast on ettevõtetele eurodes antud laenude osakaal märkimisväärselt suurenenud (joonise 3.11 osa a), eriti Rumeenias, Tšehhis ja Ungaris, mis kajastab intressimäärade erinevuse suurenemist võrreldes euroalaga. Seevastu eurodes nomineeritud laenud kodumajapidamistele on jäänud kõigis vaatlusalustes riikides suhteliselt madalale tasemele. Lisaks sellele, et see võib vähendada riigisisese rahapoliitika tõhusust, suurendab euro kaalukas roll majanduses ka finantssüsteemi haavatavust vahetuskursi kõikumiste suhtes, kuna see võib põhjustada valuutade mittevastavust erasektori bilanssides. Finantsstabiilsuse riske, mis on seotud suuremate välisvaluutapositsioonide, kõrgemate intressimäärade ja eluasemeturgudel jätkuva korrektsiooniga, leevendavad vastupidavad pangandussektorid, mille kapitalipositsioonid ja likviidsuspuhvrid, stabiilne juurdepääs rahastamisele ja piisav kasumlikkus on kõigis vaatlusalustes riikides jätkuvalt head. Peale selle on viivislaenude suhtarvud veelgi vähenenud ja saavutasid 2023. aastal ajaloolise madalseisu või jäid selle lähedale (joonise 3.11 osa b), kuigi enamikus vaadeldavates riikides jäid need euroala tasemest kõrgemaks.

Joonis 3.11

Eurodes nomineeritud ja viivislaenud

a) Mittefinantsettevõtetele antud eurodes nomineeritud laenude osakaal	b) Viivislaenud
(protsent koguarvust)	(protsent koguarvust)

Finantssektori poliitika eesmärk vaatlusalustes riikides peaks olema tagada, et see sektor aitab jätkusuutlikule majanduskasvule ja hinnastabiilsusele kindlalt kaasa; järelevalvepoliitika eesmärk peaks olema tagada majanduslikult elujõuline ja vastupidav pangandussüsteem, mis on ühtse järelevalvemehhanismiga ühinemise eeltingimus. Et finantssüsteemi veelgi usaldusväärsemaks teha, peaksid riikide pädevad asutused edaspidigi täiustama oma järelevalvetavasid, järgides muu hulgas asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste kohaldatavaid soovitusi ning tehes järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega. Pärast seda, kui Bulgaaria keskpangaga tehtava tiheda koostöö raamistikud 2020. aastal jõustusid, võttis EKP vastutuse 1) Bulgaaria oluliste krediidiasutuste otsese järelevalve, 2) kõigi järelevalve alla kuuluvate üksuste ühiste menetluste ja 3) jätkuvalt riiklike järelevalveasutuste järelevalve all olevate vähem oluliste krediidiasutuste järelevaatamise eest. Pärast tiheda koostöö alustamist on EKP teinud Bulgaaria keskpangaga pingsat tööd, et tagada selle sujuv lõimimine ühtsesse järelevalvemehhanismi.

Tööturutingimused on enamikus vaatlusalustes riikides jäänud pingeliseks. Alates 2022. aasta lähenemisaruande avaldamisest on töötuse määr enamikus vaatlusalustes riikides mõnevõrra tõusnud, kuid jäänud ajalooliselt madala taseme lähedale ja alla euroala taseme (joonise 3.12 osa a). Enamikus riikides valitses teatavates tööturusegmentides jätkuvalt tööjõupuudus, mis suurendas tugevat palgasurvet. Tööjõupuudus avaldub tööjõu ja tööealise elanikkonna vähem soodsas arengus vaatlusalustes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides võrreldes euroalaga (joonise 3.12 osa b). Need suundumused on tingitud kõrge kvalifikatsiooniga noorte väljarändest ja elanikkonna kiirest vananemisest. Muud struktuursed probleemid mõne vaatlusaluse riigi tööturgudel hõlmavad kasinat osalust tööturul (eriti naiste puhul) ja märkimisväärset oskuste mittevastavust. Kuigi tööturu pingelisus kujutab endast lähiajal palga- ja inflatsiooniväljavaadet ohustavat tõusuriski, näib palga- ja hinnatõusu spiraali oht olevat piiratud tänu pikemaajalistele püsivatele inflatsiooniootustele, mis peegeldavad turgude usku keskpankade pühendumusse saavutada hinnastabiilsus. Keskmises perspektiivis on Kesk- ja Ida-Euroopa riikide jaoks ebasoodsad demograafilised ja struktuursed probleemid tööturgudel euroalale järele jõudmisel suureks katsumuseks. Riskid on eriti suured Bulgaarias ja Rumeenias, mille elanikkond väheneb eeldatavasti ka järgmisel kümnendil kiiresti.

Joonis 3.12

Tööturunäitajad

a) Töötuse määr	b) Tööealine elanikkond
(protsentides tööjõust)	(muutus protsentides)

Veel üks oluline tegur majandusliku lõimumise ja lähenemise analüüsimisel on institutsioonilise keskkonna tugevus. Institutsioonide kesine kvaliteet ja kehv juhtimine võib peegeldada näiteks ärikeskkonna nõrkust, ebatõhusat avalikku haldust, maksudest kõrvalehoidmist, korruptsiooni, sotsiaalse kaasatuse puudumist, läbipaistvuse puudumist, kohtute sõltumatuse puudumist ja/või kehva juurdepääsu veebiteenustele. Enamiku vaatlusaluste riikide pikaajalise majanduskasvu suutlikkust aitaks suurendada see, kui institutsioonide kvaliteedi parandamine aitaks kaotada majanduses esineva jäikuse ja tõkked, mis takistavad tootmistegurite tõhusat kasutamist ja jaotamist. Nõrk institutsiooniline keskkond pärsib potentsiaalse kogutoodangu kasvu ja võib sellega õõnestada ka riigi võlateenindusvõimet ning raskendada majanduse kohandamist. Samuti võib see mõjutada riigi suutlikkust rakendada vajalikke poliitikameetmeid.

Institutsioonide ja juhtimise kvaliteet oli suhteliselt kesine kõigis vaatlusalustes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, eriti Bulgaarias, Rumeenias ja Ungaris. See võib tähendada ohtu majanduslikule vastupanuvõimele ja lähenemise jätkusuutlikkusele. Konkreetsed institutsioonilised näitajad kinnitavad üldjoontes tervikpilti, et enamiku riikide institutsioonide ja juhtimise kvaliteet on kehv, ehkki mõnes riigis on need viimasel aastakümnel paranenud (joonis 3.13).^[151] Bulgaaria, Rumeenia ja Ungari on riikide seas, mis seisavad ELis silmitsi kõige suuremate probleemidega. Nende riikide taaste- ja vastupidavuskavades sätestatud reformide rakendamine aitaks tugevdada nendes riikides õigusriigi põhimõtet ja valitsemist.

Joonis 3.13

ELi riigid institutsioonide kvaliteedi alusel

a) Ülemaailmsed valitsemistavade näitajad	b) Korruptsiooni tajumise indeks
(indeks; x-telg: tase 2000. aastal; y-telg: tase 2022. aastal)	(indeks; x-telg: tase 1999. aastal; y-telg: tase 2023. aastal)

Majanduskasvu ja konkurentsivõime edendamiseks on enamikus vaatlusalustes riikides vaja teha ulatuslikke struktuurireforme. Kohalike institutsioonide, juhtimise ja ärikeskkonna parandamine koos riigiettevõtete jätkuva reformimise ja erastamisega ning Euroopa Liidu vahendite tõhusam ärakasutamine aitaksid kiirendada tootlikkuse kasvu. See omakorda elavdaks konkurentsi tähtsamates reguleeritud sektorites (nt energia ja transport), vähendades turule sisenemise tõkkeid ja soodustades ülimalt vajalikke erainvesteeringuid.

4 Riikide kokkuvõtted

4.1 Bulgaaria

2024. aasta mais oli Bulgaaria 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 5,1%, st tunduvalt kõrgem kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 3,3 kontrollväärtus. Eelduste kohaselt hakkab see määr järgnevatel kuudel tõususurve ja tarneraskuste leevenedes langema. Alusinflatsioon jääb eeldatavasti püsivalt kõrgeks, mis kajastab peamiselt tugevat palgasurvet pingeliste tööturgude kontekstis. Tööjõu ühikukulu kasvas 2020.–2023. aastal 27,4% ehk tunduvalt rohkem kui euroalal (9,5%). Bulgaaria inflatsiooni lähenemise pikemaajaline jätkusuutlikkus valmistab muret. Tõenäoliselt muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, sest Bulgaarias on SKP elaniku kohta ja hinnatase ikka veel palju madalamad kui euroalal.

Nõukogu ei ole praegu teinud Bulgaaria suhtes otsust ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta. Bulgaaria valitsemissektori eelarvepuudujääk oli 2023. aastal 1,9% SKPst, st 3% kontrollväärusest tunduvalt väiksem, ja selle võla suhe SKPsse oli 23,1% ehk 60% kontrollväärtusest tunduvalt väiksem.

Bulgaaria leev osales ERM IIs kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 20. juunist 2022 kuni 19. juunini 2024. Vaatlusperioodi jooksul ei esinenud leevi kõrvalekaldeid keskkursist. Kokkulepe ERM IIs osalemise kohta põhines mitmel poliitilisel kohustusel, mis Bulgaaria ametiasutused on võtnud. Bulgaaria tegeleb praegu nende liitumisjärgsete kohustuste täitmisega ja teda julgustatakse kiirendama jõupingutusi, et täita selle tegevuskava elemente, mille rahapesuvastane töökond võttis vastu pärast seda, kui Bulgaaria lisati 2023. aasta oktoobris rahapesuvastase töökonna nn halli nimekirja (jurisdiktsioonid, mille üle tehakse tõhustatud järelevalvet).

2023. aasta juunist 2024. aasta maini väldanud vaatlusperioodil olid Bulgaaria pikaajalised intressimäärad keskmiselt 4,0% ja seega madalamad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 4,8% kontrollväärtus. Bulgaaria pikaajaliste intressimäärade ja euroala (SKPga kaalutud) intressimäärade vahe vähenes mõningal määral, olles vaatlusperioodi lõpus 0,9 protsendipunkti. Bulgaaria kapitaliturud on väiksemad ja palju vähem arenenud kui euroala turud.

Bulgaaria õigusaktid on kooskõlas aluslepingu ja EKPSi põhikirjaga, nagu on nõutud aluslepingu artiklis 131, kui punktis 7.1 sätestatud tingimustest ja tõlgendustest ei tulene teisiti.

4.2 Tšehhi

2024. aasta mais oli Tšehhi 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 6,3%, st tunduvalt kõrgem kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 3,3% kontrollväärtus. See määr peaks lähikuudel järk-järgult alanema, kuna rahapoliitikat on karmistatud ning tõususurve ja tarnehäired leevenevad jätkuvalt. Samal ajal avaldab väga pingeline tööturg ka edaspidi inflatsioonile survet. Tšehhi inflatsiooni lähenemise pikaajaline jätkusuutlikkus valmistab mõnevõrra muret. Järelejõudmisprotsessi käigus võivad inflatsioonierinevused muutuda euroalaga võrreldes positiivseks, sest Tšehhis on SKP elaniku kohta ja hinnatase ikka veel suhteliselt madalamad kui euroalal, kui just nominaalse vahetuskursi kallinemine sellele vastupidist mõju ei avalda.

Nõukogu ei ole praegu teinud Tšehhi suhtes otsust ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta. Tšehhi valitsemissektori eelarvepuudujääk oli 2023. aastal 3,7% SKPst, st suurem kui 3% kontrollväärus, ja selle võla suhe SKPsse oli 44,0% ehk 60% kontrollväärtusest väiksem. 2024. aasta juunis hindas Euroopa Komisjon ülemäärase eelarvepuudujäägi ajutiseks, kuna prognooside kohaselt ei ületa eelarvepuudujääk 2024. ja 2025. aastal kontrollväärtust. Pärast asjakohaste tegurite kaalumist hindas komisjon stabiilsuse ja kasvu pakti eelarvepuudujäägi kriteeriumi täidetuks.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 20. juunist 2022 kuni 19. juunini 2024 ei osalenud Tšehhi kroon ERM IIs, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Vaatlusperioodil kõikus Tšehhi krooni keskmine vahetuskurss euro suhtes suhteliselt suurel määral. 19. juunil 2024 oli krooni vahetuskurss euro suhtes 24,9100 ehk 0,8% madalam kui 2022. aasta juunis keskmiselt.

2023. aasta juunist 2024. aasta maini väldanud vaatlusperioodil olid Tšehhi pikaajalised intressimäärad keskmiselt 4,2% ja seega madalamad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 4,8% kontrollväärtus. Tšehhi pikaajaliste intressimäärade ja euroala (SKPga kaalutud) intressimäärade vahe vähenes mõningal määral, olles vaatlusperioodi lõpus 1,1 protsendipunkti. Tšehhi kapitaliturud on väiksemad ja palju vähem arenenud kui euroala turud.

Tšehhi õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Tšehhi on Euroopa Liidu liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.3 Ungari

2024. aasta mais oli Ungari 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 8,4%, st märkimisväärselt kõrgem hinnastabiilsuse kriteeriumi 3,3% kontrollväärtusest. See määr peaks lähikuudel järk-järgult alanema, kuna rahapoliitikat on karmistatud ning tõususurve ja tarnehäired leevenevad jätkuvalt. Samal ajal avaldavad pingeline tööturg ja teenuste sektori tugev ümberhindlus ka edaspidi inflatsioonile tõususurvet. Tööjõu ühikukulu kasvas 2020.–2023. aastal 34,0% ehk tunduvalt rohkem kui euroalal (9,5%). Ungari inflatsiooni lähenemise pikemaajaline jätkusuutlikkus valmistab muret. Tõenäoliselt muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, sest Ungaris on SKP elaniku kohta ja hinnatase ikka veel madalamad kui euroalal, kui just nominaalse vahetuskursi kallinemine sellele vastupidist mõju ei avalda.

Euroopa Komisjon leidis 2024. aasta juunis, et Ungari ei täida stabiilsuse ja kasvu pakti eelarvepuudujäägi kriteeriumi. Ungari valitsemissektori eelarvepuudujääk oli 2023. aastal 6,7% SKPst, st 3% kontrollväärusest tunduvalt suurem, ja selle võla suhe SKPsse oli 73,5% ehk üle 60% kontrollväärtuse. Komisjon leidis 2024. aasta juunis, et Ungari ei täida stabiilsuse ja kasvu pakti eelarvepuudujäägi kriteeriumi, ning teatas oma kavatsusest teha juulis nõukogule ettepanek võtta artikli 126 lõike 6 alusel vastu otsus ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta Ungaris.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 20. juunist 2022 kuni 19. juunini 2024 ei osalenud Ungari forint ERM IIs, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Vaatlusperioodil kõikus Ungari forinti keskmine vahetuskurss euro suhtes väga suurel määral. 19. juunil 2024 oli vahetuskurss 396,3400 forintit euro kohta, st forint kauples 2022. aasta juuni keskmisega peaaegu samal tasemel (0,1%). 2020. aasta juunis sõlmis Ungari keskpank (Magyar Nemzeti Bank) EKPga repotehingute kokkuleppe, mille kohaselt ta võis laenata kvaliteetse eurodes nomineeritud tagatise vastu kuni neli miljardit eurot, et tagada Ungari finantseerimisasutuste eurolikviidsus. See leping jäi võrdlusperioodi jooksul kehtima, kuna seda pikendati taas 2024. aasta jaanuaris.

2023. aasta juunist 2024. aasta maini väldanud vaatlusperioodil olid Ungari pikaajalised intressimäärad keskmiselt 6,8% ja seega kõrgemad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 4,8% kontrollväärtus. Ungari pikaajaliste intressimäärade ja euroala (SKPga kaalutud) intressimäärade vahe vähenes tublisti, olles vaatlusperioodi lõpus 3,7 protsendipunkti. Ungari kapitaliturud on väiksemad ja palju vähem arenenud kui euroala turud.

Ungari õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse ja laenukeelu, euro ühtse kirjapildi ning eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Ungari on Euroopa Liidu liikmesriik, mille puhul on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.4 Poola

2024. aasta mais oli Poola 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 6,1%, st tunduvalt kõrgem kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 3,3% kontrollväärtus. See määr peaks lähikuudel järk-järgult alanema, kuna rahapoliitikat on karmistatud ning tõususurve ja tarnehäired leevenevad jätkuvalt. Samal ajal avaldab pingeline tööturg ka edaspidi inflatsioonile tõususurvet. Tööjõu ühikukulu kasvas 2020.–2023. aastal 22,0% ehk tunduvalt rohkem kui euroalal (9,5%). Poola inflatsiooni lähenemise pikemaajaline jätkusuutlikkus valmistab muret. Tõenäoliselt muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, sest Poolas on SKP elaniku kohta ja hinnatase ikka veel madalamad kui euroalal, kui just nominaalse vahetuskursi kallinemine sellele vastupidist mõju ei avalda.

Euroopa Komisjon leidis 2024. aasta juunis, et Poola ei täida stabiilsuse ja kasvu pakti eelarvepuudujäägi kriteeriumi. Poola valitsemissektori eelarvepuudujääk oli 2023. aastal 5,1% SKPst, st 3% kontrollväärusest tunduvalt suurem, ja selle võla suhe SKPsse oli 49,6% ehk 60% kontrollväärtusest väiksem. Komisjon leidis 2024. aasta juunis, et Poola ei täida stabiilsuse ja kasvu pakti eelarvepuudujäägi kriteeriumi, ning teatas oma kavatsusest teha juulis nõukogule ettepanek võtta artikli 126 lõike 6 alusel vastu otsus ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta Poolas.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 20. juunist 2022 kuni 19. juunini 2024 ei osalenud Poola zlott ERM IIs, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Vaatlusperioodil kõikus Poola zloti keskmine vahetuskurss euro suhtes suhteliselt suurel määral. 19. juunil 2024 oli zloti vahetuskurss euro suhtes 4,3300, st 6,8% kõrgem kui 2022. aasta juunis keskmiselt. 2022. aasta märtsi ja 2024. aasta jaanuari keskpaiga vahel sõlmis Poola keskpank (Narodowy Bank Polski) EKPga vahetustehingute liini kokkuleppe, mille kohaselt ta võis laenata zlottide eest kuni kümme miljardit eurot, et rahuldada Poola finantssüsteemi võimalikke vajadusi eurolikviidsuse järele.

2023. aasta juunist 2024. aasta maini väldanud vaatlusperioodil olid Poola pikaajalised intressimäärad keskmiselt 5,6% ja seega kõrgemad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 4,8% kontrollväärtus. Poola pikaajaliste intressimäärade ja euroala (SKPga kaalutud) intressimäärade vahe vähenes pisut, olles vaatlusperioodi lõpus 2,6 protsendipunkti. Poola kapitaliturud on väiksemad ja palju vähem arenenud kui euroala turud.

Poola õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, konfidentsiaalsuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Poola on Euroopa Liidu liikmesriik, mille puhul on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.5 Rumeenia

2024. aasta mais oli Rumeenia 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 7,6%, st tunduvalt kõrgem hinnastabiilsuse kriteeriumi 3,3% kontrollväärtusest. See määr peaks lähikuudel järk-järgult langema, kuna rahapoliitikat on karmistatud ning tõususurve ja tarnepuudujäägid leevenevad jätkuvalt. Samal ajal jääb alusinflatsioon eeldatavasti kõrgeks. See on tingitud palga jõulisest arengust pingeliste tööturgude kontekstis. Tööjõu ühikukulu kasvas 2020.–2023. aastal 26,7% ehk tunduvalt rohkem kui euroalal (9,5%). Rumeenia inflatsiooni lähenemise pikemaajaline jätkusuutlikkus valmistab muret. Tõenäoliselt muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, sest Rumeenias on SKP elaniku kohta ja hinnatase ikka veel madalamad kui euroalal, kui just nominaalse vahetuskursi kallinemine sellele vastupidist mõju ei avalda.

Rumeenia suhtes kohaldatakse praegu ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust ja Euroopa Komisjon leidis 2024. aasta juunis, et Rumeenia ei olnud võtnud tõhusaid meetmeid. Rumeenia valitsemissektori eelarvepuudujääk oli 2023. aastal 6,6% SKPst, st 3% kontrollväärusest tunduvalt suurem, ja selle võla suhe SKPsse oli 48,8% ehk 60% kontrollväärtusest väiksem. Rumeenia suhtes on rakendatud alates 2020. aasta aprillist ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, kuna selle eelarvepositsioon ületas 2019. aastal 3% kontrollväärtuse. Selle üldine eelarvepuudujääk oli 2023. aastal soovituslikust eesmärgist palju suurem. 2024. aasta juunis leidis Euroopa Komisjon, et Rumeenia polnud sellele piisavalt reageerinud, ja soovitas nõukogul teha otsuse, milles sedastataks, et Rumeenia ei ole võtnud eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks tõhusaid meetmeid.

20. juunist 2022 kuni 19. juunini 2024 kestnud vaatlusperioodi jooksul ei osalenud Rumeenia leu ERM IIs. Vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis juhitava ujuvkursi alusel. Vaatlusperioodil kõikus Rumeenia leu keskmine vahetuskurss euro suhtes vähesel määral. 19. juunil 2024 oli see 4,9768 leud euro kohta, st 0,7% nõrgem kui 2022. aasta juunis keskmiselt. 2020. aasta juuni ja 2024. aasta jaanuari keskpaiga vahel oli Rumeenia keskpangal (Banca Naţională a României) EKPga repotehingute kokkulepe, mille kohaselt ta võis laenata kvaliteetse eurodes nomineeritud tagatise vastu kuni neli ja pool miljardit eurot, et tagada Rumeenia finantseerimisasutuste eurolikviidsus.

2023. aasta juunist 2024. aasta maini väldanud vaatlusperioodil olid Rumeenia pikaajalised intressimäärad keskmiselt 6,4% ja seega kõrgemad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 4,8% kontrollväärtus. Rumeenia pikaajaliste intressimäärade ja euroala (SKPga kaalutud) intressimäärade vahe suurenes pisut, olles vaatlusperioodi lõpus 3,2 protsendipunkti. Rumeenia kapitaliturud on palju väiksemad kui euroala omad ja endiselt vähe arenenud.

Rumeenia õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Rumeenia on Euroopa Liidu liikmesriik, mille puhul on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.6 Rootsi

2024. aasta mais oli Rootsi 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 3,6%, st kõrgem hinnastabiilsuse kriteeriumi 3,3% kontrollväärtusest. See määr peaks lähikuudel järk-järgult langema, kuna rahapoliitiline hoiak on piirav, energiahinnad langevad ja tõususurve väheneb jätkuvalt. Tarbijahindade inflatsioon läheneb 2024. aastal eeldatavasti Rootsi keskpanga (Sveriges Riksbank) 2% eesmärgile ja jääb 2025. aastal selle lähedale. Edaspidi peaks Rootsi rahapoliitika ja stabiilsusele orienteeritud institutsiooniline raamistik jätkuvalt toetama hinnastabiilsuse saavutamist.

Nõukogu ei ole praegu teinud Rootsi suhtes otsust ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta. Rootsi valitsemissektori eelarvepuudujääk oli 2023. aastal 0,6% SKPst, st 3% kontrollväärusest tunduvalt väiksem, ja selle võla suhe SKPsse oli 31,2% ehk 60% kontrollväärtusest tunduvalt väiksem. Rootsi suhtes ei ole ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust kunagi rakendatud.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 20. juunist 2022 kuni 19. juunini 2024 ei osalenud Rootsi kroon ERM IIs, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Kahe aasta jooksul kõikus Rootsi krooni keskmine vahetuskurss euro suhtes suurel määral. 19. juunil 2024 oli krooni vahetuskurss euro suhtes 11,2140 ehk 5,8% nõrgem kui 2022. aasta juunis keskmiselt. EKP ja Rootsi keskpanga vahel kehtis vaatlusperioodil vahetustehingute kokkulepe kuni kümne miljardi euro laenamiseks Rootsi kroonide eest, mis sõlmiti 20. detsembril 2007.

2023. aasta juunist 2024. aasta maini väldanud vaatlusperioodil olid Rootsi pikaajalised intressimäärad keskmiselt 2,5% ja jäid seega tunduvalt madalamaks kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 4,8% kontrollväärtus. Rootsi pikaajaliste intressimäärade ja euroala (SKPga kaalutud) intressimäärade vahe vähenes pisut, olles vaatlusperioodi lõpus –0,7 protsendipunkti. Rootsi kapitaliturud on võrreldes euroala turgudega väga arenenud.

Rootsi õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Rootsi on Euroopa Liidu liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid. Aluslepingu kohaselt on Rootsi alates 1. juunist 1998 olnud kohustatud võtma vastu riiklikud õigusaktid õiguslikuks lõimumiseks eurosüsteemiga. Rootsi ametivõimud ei ole siiani võtnud seadusandlikke meetmeid, et kõrvaldada käesolevas ja varasemates aruannetes kirjeldatud vastuolud.