EKP 2020. aasta lähenemisaruande eestikeelne tõlge hõlmab järgmisi peatükke: sissejuhatus, analüüsiraamistik, majandusliku lähenemise seis ja riikide kokkuvõtted. Lisateavet on võimalik leida aruande täielikust ingliskeelsest versioonist, mis on kättesaadav EKP veebisaidil.

1 Sissejuhatus

Alates 1. jaanuarist 1999 on euro kasutusele võetud 19s Euroopa Liidu liikmesriigis; käesolevas aruandes käsitletakse seitset neist kaheksast liikmesriigist, kes ei ole veel ühisraha kasutusele võtnud. Üks kaheksast riigist, Taani, on teavitanud Euroopa Liidu Nõukogu (ELi Nõukogu) kavatsusest mitte osaleda majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis.^[1] Seega tuleb lähenemisaruanne Taani kohta esitada üksnes Taani taotlusel. Kuna Taani ei ole sellist soovi esitanud, hinnatakse käesolevas aruandes järgmisi riike: Bulgaaria, Horvaatia, Poola, Rootsi, Rumeenia, Tšehhi ja Ungari. Kõik seitse riiki on Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „alusleping”)^[2] järgi kohustatud euro kasutusele võtma, mis tähendab, et nad peavad püüdma täita kõiki lähenemiskriteeriume.

Selle aruande koostamisega täidab EKP aluslepingu artiklis 140 sätestatud nõude. Artiklis 140 on sätestatud, et EKP ja Euroopa Komisjon peavad vähemalt kord iga kahe aasta jooksul või erandiga ELi liikmesriigi taotlusel andma aru Euroopa Liidu Nõukogule „liikmesriikide edusammudest, mida liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, on saavutanud majandus- ja rahaliiduga seotud kohustuste täitmisel“. Käesolevas aruandes käsitletavat seitset riiki hinnatakse aluslepingus sätestatud kaheaastase tsükli raames. Euroopa Komisjon on samuti koostanud aruande ning mõlemad aruanded esitatakse ELi Nõukogule samal ajal.

Käesolev aruanne on üles ehitatud samamoodi kui EKP varasemad lähenemisaruanded. Selles hinnatakse, kas nimetatud seitse riiki on saavutanud jätkusuutlikus majanduslikus lähenemises kõrge taseme, kas nende õigusaktid vastavad aluslepingutele ning Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirjale ning kas õigusaktidest tulenevad nõuded on täidetud, et nende riikide keskpangad võiksid saada eurosüsteemi lahutamatuks osaks.

Majandusliku lähenemise hindamine sõltub suurel määral hindamise aluseks oleva statistika kvaliteedist ja terviklikkusest. Statistika, eriti valitsemissektori finantsstatistika koostamist ja esitamist ei tohi mõjutada poliitilised kaalutlused ega sekkumised. Euroopa Liidu liikmesriikidel soovitatakse pidada oma statistika kvaliteeti ja terviklikkust esmatähtsaks, tagada selle koostamisel nõuetekohane kontroll ja tasakaal ning kohaldada vajalikke miinimumnõudeid. Need nõuded on äärmiselt tähtsad riikide statistikaasutuste sõltumatuse, usaldatavuse ja vastutuse tugevdamisel ning valitsemissektori finantsstatistika kvaliteedi vastu usalduse suurendamisel (vt 6. peatükk).

Tuleb meenutada, et alates 4. novembrist 2014^[3] peavad kõik riigid, mille suhtes kehtiv erand on tühistatud, ühinema ühtse järelevalvemehhanismiga. Ühinemine peab toimuma hiljemalt kuupäeval, mil selles riigis võetakse kasutusele euro. Sellest kuupäevast alates kohaldatakse riigi suhtes kõiki ühtse järelevalvemehhanismiga seotud õigusi ja kohustusi. Seetõttu on äärmiselt tähtis, et vajalikud ettevalmistused oleksid tehtud. Kõigi nende liikmesriikide pangandussüsteemides, kes ühinevad euroalaga ja seega ühtse järelevalvemehhanismiga, viiakse läbi põhjalik hindamine.^[4]

Käesoleva aruande struktuur on järgmine. Teises peatükis kirjeldatakse majandusliku ja õigusliku lähenemise hindamise raamistikku. Kolmandas peatükis esitatakse horisontaalne ülevaade majandusliku lähenemise põhiaspektidest. Neljas peatükk sisaldab kokkuvõtteid riikide kohta ning majandusliku ja õigusliku lähenemise hindamise põhitulemusi. Viiendas peatükis hinnatakse üksikasjalikumalt majandusliku lähenemise seisu seitsmes vaatlusaluses Euroopa Liidu liikmesriigis. Kuuendas peatükis antakse ülevaade lähenemisnäitajatest ja nende koostamisel kasutatud statistilistest meetoditest. Seitsmendas peatükis analüüsitakse liikmesriikide õigusaktide, sealhulgas nende keskpankade põhikirjade vastavust aluslepingu artiklitele 130 ja 131.

2 Analüüsiraamistik

2.1 Majanduslik lähenemine

EKP kasutab majandusliku lähenemise seisu hindamisel neis Euroopa Liidu liikmesriikides, kes soovivad euro kasutusele võtta, ühtset analüüsiraamistikku. Seda raamistikku on kasutatud järjepidevalt kõikides Euroopa Rahainstituudi (ERI) ja EKP lähenemisaruannetes. Raamistiku aluseks on esiteks aluslepingu sätted ja nende kohaldamine EKP poolt hindade, eelarve tasakaalu ja valitsemissektori võla suhtarvu, vahetuskursside ja pikaajaliste intressimäärade arengu ning muude tegurite suhtes, mis on majandusliku lõimumise ja lähenemise seisukohast olulised. Teiseks põhineb raamistik mitmesugustel muudel ette- ja tagasivaatavatel majandusnäitajatel, mida peetakse lähenemise jätkusuutlikkuse üksikasjalikuma hindamise puhul kasulikuks. Asjaomase liikmesriigi hindamine kõikide nende tegurite põhjal on tähtis selleks, et tagada, et riigi lõimumine euroalaga sujuks suuremate raskusteta. Infokastides 1–5 antakse lühiülevaade õigusnormidest ja selgitatakse üksikasjalikult EKP metoodikat nende kohaldamisel.

Järjepidevuse ja võrdse kohtlemise tagamiseks järgitakse käesolevas aruandes EKP (ja enne seda ERI) varasemates aruannetes esitatud põhimõtteid. Eelkõige lähtub EKP lähenemiskriteeriumide kohaldamisel mitmest juhtpõhimõttest. Esiteks tõlgendatakse iga üksikut kriteeriumi täpselt ja kohaldatakse rangelt. See põhimõte tuleneb lähenemiskriteeriumide peaeesmärgist tagada, et euroalale kuuluvad üksnes need liikmesriigid, kelle majanduslikud tingimused toetavad hinnastabiilsuse säilitamist ja euroala sidusust. Teiseks moodustavad lähenemiskriteeriumid sidusa ja tervikliku kogumi ning peavad kõik täidetud olema. Aluslepingus loetakse kõik kriteeriumid võrdseks ja neid ei seata tähtsuse järjekorda. Kolmandaks peavad lähenemiskriteeriumid olema täidetud tegelike andmete põhjal. Neljandaks tuleb lähenemiskriteeriume kohaldada järjepidevalt, läbipaistvalt ja lihtsalt. Lähenemiskriteeriumide täitmise hindamisel on oluline tegur ka jätkusuutlikkus, sest lähenemine peab olema kestev, mitte ajutine. Seepärast käsitletaksegi riikidele hinnangu andmisel põhjalikult lähenemise jätkusuutlikkust.

Asjaomaste riikide majandusarengut analüüsitakse tagasivaatavalt üldjuhul kümne aasta ulatuses. See aitab paremini kindlaks teha, kuivõrd on praeguse aja saavutused tõeliste struktuurimuutuste tulemus, mis peaks omakorda aitama paremini hinnata majandusliku lähenemise jätkusuutlikkust.

Peale selle rakendatakse sobivas ulatuses ettevaatavat lähenemisviisi. Sellega seoses pööratakse erilist tähelepanu asjaolule, et soodsa majandusarengu jätkusuutlikkus sõltub väga suurel määral olemasolevate ja tulevaste probleemide lahendamiseks võetavatest poliitikameetmetest, mis on sobivad ja kestva mõjuga. Kindel juhtimine, usaldusväärsed institutsioonid ja jätkusuutlik riigi rahandus on samuti vajalikud, et toetada kogutoodangu kestlikku kasvu keskpika ja pika aja jooksul. Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et majandusliku lähenemise jätkusuutlikkus sõltub nii tugeva lähtepositsiooni saavutamisest, usaldusväärsete institutsioonide olemasolust kui ka sobivate poliitikameetmete võtmisest pärast euro kasutuselevõttu.

Ühtset analüüsiraamistikku kohaldatakse kõigi seitsme vaatlusaluse Euroopa Liidu riigi suhtes eraldi. Analüüse, mis keskenduvad iga liikmesriigi tulemustele, tuleb hinnata eraldi, kooskõlas aluslepingu artikli 140 sätetega.

Käesolevas aruandes sisalduvad statistilised andmed on esitatud seisuga 7. mai 2020. Lähenemiskriteeriumide kohaldamisel kasutatavad statistilised andmed esitas Euroopa Komisjon (vt 6. peatükk ning tabelid ja joonised). Vahetuskursside ja pikaajaliste intressimäärade statistilised andmed esitas komisjon koostöös EKPga. Kokkuleppel Euroopa Komisjoniga kestis vaatlusperiood hinnastabiilsuse kriteeriumi puhul 2019. aasta aprillist 2020. aasta märtsini. Ka pikaajalise intressimäära kriteeriumi puhul kestis vaatlusperiood 2019. aasta aprillist 2020. aasta märtsini. Vahetuskursside puhul kehtis vaatlusperiood 2018. aasta 1. aprillist 2020. aasta 31. märtsini. Eelarvepositsioonide varasemad andmed hõlmavad ajavahemikku kuni 2019. aastani. Arvesse võetakse ka mitmesuguste allikate prognoose ning vaatlusaluse liikmesriigi kõige uuemat lähenemisprogrammi, samuti muud teavet, mis on lähenemise jätkusuutlikkuse ettevaatava hindamise jaoks oluline. Käesolevas aruandes arvesse võetud Euroopa Komisjoni 2020. aasta kevadprognoos^[5] ja 2020. aasta häiremehhanismi aruanne avaldati vastavalt 6. mail 2020 ja 17. detsembril 2019. EKP üldnõukogu kinnitas käesoleva aruande 4. juunil 2020.

Käesolevas lähenemisaruandes käsitletakse koroonaviiruse (COVID-19) pandeemia mõju lähenemise hindamisele vaid väga piiratud määral. Kuna on liiga vara teha kindlaid järeldusi selle kohta, kuidas pandeemia lähenemist mõjutab ja kas see mõju avaldub asjaomastes riikides sümmeetrilisel või asümmeetrilisel viisil, tehakse järgmise lähenemisaruande raames üksikasjalik analüüs. COVID-19 pandeemiat silmas pidades ümbritseb ettevaatavat lähenemise hindamist suur ebakindlus ning täit mõju on võimalik hinnata üksnes tagantjärele. Enamikus liikmesriikides võeti nakatumiste arvu vähendamiseks piirangumeetmeid ning rakendati ka majandusliku mõju leevendamiseks konkreetseid eelarve-, makrotasandi usaldatavusjärelevalve, järelevalve- ja rahapoliitilisi meetmeid. Praeguses etapis ei ole veel täielikult selge, milline on selle mõju statistilistele andmetele. Suurem ebakindlus puudutab kõiki lähenemiskriteeriume. Hinnastabiilsuse kriteeriumi puhul valitseb suur ebakindlus selles, kuidas inflatsioon lähikuudel areneb. Ennekõike võib COVID-19 pandeemia põhjustatud majanduslangus olla pikaajalisem või siis taastumine olla oodatust kiirem. Märkimisväärne ebakindlus ümbritseb ka vähenenud nõudlusest tingitud inflatsioonimäära alanemise ja tarnehäiretest tuleneva tõususurve ohtu. Eelarvekriteeriumi puhul mõjutab COVID-19 pandeemia valitsemissektori rahanduse väljavaateid, samas kui olulisemaid eelarvenäitajaid aastate 2010–2019 kohta see ei mõjuta. Eelarveväljavaadete puhul tugineb EKP analüüs peamiselt Euroopa Komisjoni 2020. aasta kevadprognoosile, mille kohaselt kõigi vaatlusaluste riikide valitsemissektori eelarvetasakaal halveneb järsult, mis on tingitud majandusaktiivsuse tuntavast halvenemisest ja kriisi leevendamiseks rakendatud eelarvepoliitilistest meetmetest. Sellegipoolest ei käsitleta suure ebakindluse tõttu COVID-19 pandeemia võimalikku mõju eelarvepositsiooni keskmise ja pika aja jätkusuutlikkusele väljaspool selle mõju viimastele prognoosidele. EKP analüüs tugineb eeskätt Euroopa Komisjoni 2019. aasta võla jätkusuutlikkuse aruandele, mis avaldati enne COVID-19 pandeemiat. Riikide vahetuskursside volatiilsus ja vääringute odavnemissurve euro suhtes suurenes pärast COVID-19 pandeemia algust. Selleks et vältida moonutusi üldises hinnangus lähenemisele, lõpeb vaatlusalune periood vahetuskursse puudutava arengu puhul 2020. aasta märtsiga. Pikaajaliste intressimäärade arengu puhul jäetakse analüüsist välja 2020. aasta aprill. Selle põhjus on COVID-19 pandeemia mõju finantsturgudele. Finantsturgudel valitsev äärmine ebakindlus ja volatiilsus võivad varjutada finantsturgude arengut puudutava teabe sisu ning seeläbi tuua kaasa võimalikud moonutused üldises hinnangus iga riigi lähenemisprotsessile. Kokkuvõttes võib pandeemia majanduslikku mõju lähenemise hindamisele nõuetekohaselt analüüsida alles tagasiulatuvalt.

Hindade arengut käsitlevaid sätteid ja nende kohaldamist EKP poolt on kirjeldatud infokastis 1.

Keskmist ÜTHI-inflatsioonimäära vaadeldakse 2019. aasta aprillist 2020. aasta märtsini kestnud 12kuulisel vaatlusperioodil konkreetses riigis viimase kümne aasta jooksul hinnastabiilsuse vallas saavutatud majandustulemuste taustal. See võimaldab analüüsida vaatlusaluse riigi hindade arengu jätkusuutlikkust üksikasjalikumalt. Sellega seoses pööratakse tähelepanu rahapoliitika suunitlusele, eriti sellele, kas rahandusasutused on keskendunud eelkõige hinnastabiilsuse saavutamisele ja säilitamisele, aga ka sellele, kuidas on seda eesmärki toetanud teised majanduspoliitika valdkonnad. Arvesse võetakse ka makromajandusliku keskkonna mõju hinnastabiilsuse saavutamisele. Hindade arengut analüüsitakse seoses pakkumis- ja nõudlustingimustega, keskendudes sellistele teguritele nagu tööjõu ühikukulud ja impordihinnad. Samuti võetakse arvesse teiste asjakohaste hinnaindeksite arengusuundumusi. Ettevaatavalt antakse hinnang inflatsiooni arengule lähiaastatel, arvestades suuremate rahvusvaheliste organisatsioonide ja turuosaliste prognoose. Peale selle käsitletakse institutsioonilisi ja struktuurilisi aspekte, mis on olulised hinnastabiilsust soodustava keskkonna säilitamiseks pärast euro kasutuselevõttu.

Riikide rahanduse arenguga seotud õigusnorme ja nende kohaldamist EKP poolt, samuti menetlusküsimusi on kirjeldatud infokastis 2.

Vaatlusaluse riigi rahanduse arengu jätkusuutlikkuse hindamiseks vaadeldakse analüüsiaasta (2019) tulemit riigi viimase kümne aasta tulemuste valguses. Kõigepealt uuritakse eelarve puudujäägi suhtarvu arengut. Tasub meeles pidada, et riigi aastase eelarvepuudujäägi suhtarvu muutust mõjutavad tavaliselt mitmesugused tegurid. Neid võib jagada tsüklilisteks mõjuriteks, mis väljendavad eelarve puudujäägi reageerimist muutustele majandustsüklis, ja mittetsüklilisteks mõjuriteks, mis kajastavad üldjuhul eelarvepoliitika struktuurilisi või püsivaid kohandusi. Ent käesolevas aruandes esitatud mittetsüklilisi mõjureid ei saa siiski tingimata vaadelda üksnes eelarvepositsiooni struktuuriliste muutuste kajastajana, sest need hõlmavad veel nii poliitikameetmete kui ka eritegurite toimest tulenevat ajutist mõju eelarve tasakaalule. Tõepoolest, potentsiaalse kogutoodangu taseme ja kasvumäära suhtes valitsev ebakindlus teeb struktuursete eelarvepositsioonide COVID-19 pandeemiaaegsete muutuste hindamise vägagi keeruliseks.

Järgmiseks vaadeldakse riigivõla suhtarvu arengut sellel perioodil, aga ka seda mõjutanud tegureid. Need on SKP nominaalkasvu ja intressimäärade vahe, esmane tasakaal ja eelarvepositsiooniväline võlamuutus. Sel viisil võib saada lisateavet selle kohta, kuivõrd on võla arengut mõjutanud makromajanduslik keskkond, eelkõige majanduskasv koos intressimääradega. Samuti võib saada rohkem teavet struktuurse tasakaalu ja tsükliliste muutuste mõju kohta, mis nähtub esmasest eelarveseisundist, ja eritegurite rolli kohta, mis kajastub eelarvepositsioonivälises võlamuutuses. Peale selle analüüsitakse riigivõla struktuuri, keskendudes eelkõige lühiajalise tähtajaga võla ja välisvaluutas nomineeritud võla osakaalule ning arengule. Neid osakaale võla praeguse suhtarvuga võrreldes võib esile tõsta eelarveseisundi tundlikkust vahetuskursside ja intressimäärade muutuste suhtes.

Ettevaatavalt käsitletakse riiklikke eelarvekavasid ja viimaseid Euroopa Komisjoni prognoose 2020.–2021. aastaks ning lähenemisprogrammis esitatud keskpika perioodi eelarvestrateegiat. Seejuures hinnatakse prognoosi selle kohta, millal saavutatakse stabiilsuse ja majanduskasvu paktis sätestatud keskpika perioodi eelarve-eesmärk riigis, aga ka riigivõla suhtarvu väljavaadet kehtiva eelarvepoliitika põhjal. COVID-19 pandeemia kontekstis on üldine vabastusklausel aktiveeritud ja see võimaldab kõrvalekaldeid infokastis 2 kirjeldatud eelarve-eesmärkidest keskpikas perspektiivis. Lisaks tuuakse eraldi välja eelarvepositsiooni jätkusuutlikkust ohustavad pikaajalised probleemid ja konsolideerimist vajavad üldvaldkonnad, eelkõige need, mis puudutavad demograafiliste muutuste mõju jooksvatest tuludest finantseeritavatele riiklikele pensionisüsteemidele ja valitsuste võetud tingimuslikke kohustusi. Suure ebakindluse tõttu ei käsitleta COVID-19 pandeemia võimalikku mõju eelarvepositsiooni keskmise ja pika aja jätkusuutlikkusele väljaspool selle mõju viimastele prognoosidele. Ühtlasi hõlmab eespool kirjeldatud analüüs viimase aja tava kohaselt ka enamikku asjakohaseid tegureid, mis on esitatud määruse (EÜ) nr 1467/97 artikli 2 lõikes 3 ja millest on juttu infokastis 2.

Vahetuskursi arengut käsitlevaid õigusnorme ja nende kohaldamist EKP poolt on kirjeldatud infokastis 3.

Lisaks ERM2s osalemisele ning nominaalse vahetuskursi arengule euro suhtes vaatlusalusel perioodil analüüsitakse lühidalt ka kehtiva vahetuskursi jätkusuutlikkuse seisukohast olulisi näitajaid. Need näitajad tuletatakse reaalse efektiivse vahetuskursi ning maksebilansi jooksev-, kapitali- ja finantskonto arengu põhjal. Vaadeldakse ka koguvälisvõla ja rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni arengut pikema aja jooksul. Vahetuskursi arengut käsitlevas jaotises vaadeldakse ka näitajaid, mis peegeldavad riigi euroalaga lõimumise taset. Hinnatakse nii väliskaubanduse (ekspordi ja impordi) lõimumist kui ka finantslõimumist. Lõpuks kirjeldatakse vahetuskursi arengut käsitlevas jaotises vajaduse korral seda, kas vaadeldav riik on saanud kaheaastasel vaatlusperioodil keskpangalt likviidsusabi või maksebilansiabi kas kahepoolsete lepingute alusel või mitmepoolselt IMFi ja/või Euroopa Liidu kaudu. Arvesse võetakse nii tegelikult antud abi kui ka selleks sõlmitud ennetavaid kokkuleppeid, sealhulgas ennetavad rahastamiskokkulepped juurdepääsu saamiseks näiteks IMFi paindlikule krediidiliinile.

Pikaajaliste intressimäärade arengut käsitlevaid õigusnorme ja nende kohaldamist EKP poolt on kirjeldatud infokastis 4.

Nagu eespool mainitud, viitab alusleping sõnaselgelt lähenemise püsikindlusele, mis peegeldub pikaajaliste intressimäärade tasemes. Seepärast võetakse 2019. aasta aprillist 2020. aasta märtsini kestnud vaatlusperioodil toimunud muutuste hindamisel arvesse pikaajaliste intressimäärade arengut viimase kümne aasta jooksul (või aja jooksul, mille kohta on andmed olemas) ning põhitegureid, mis mõjutasid intressimäärade erinevust euroala keskmisest pikaajalisest intressimäärast. Vaatlusperioodil võis euroala keskmine pikaajaline intressimäär osaliselt kajastada mitme euroala riigi suuri riskipreemiaid. Seepärast kasutatakse võrdlemisel ka euroala AAA-reitinguga pikaajaliste riigivõlakirjade tulusust (st euroala AAA-reitinguga instrumentide tulukõvera pikaajaline tulusus, mis hõlmab euroala AAA-reitinguga riike). Selle analüüsi taustaks esitatakse aruandes ka andmeid finantsturu suuruse ja arengu kohta. Andmed põhinevad kolmel eri näitajal (mittefinantsettevõtete emiteeritud lunastamata võlaväärtpaberite kogusumma, aktsiaturu kapitaliseeritus ja rahaloomeasutuste laenud kodumaisele mittefinantsteenuseid osutavale sektorile), mis koos mõõdavad finantsturgude suurust.

Aluslepingu artikli 140 lõikes 1 on sätestatud, et aruandes tuleb arvesse võtta veel mitut olulist tegurit (vt infokast 5). 13. detsembril 2011 jõustus kooskõlas aluslepingu artikli 121 lõikega 6 majanduse tõhustatud juhtimise raamistik, mille eesmärk on tagada majanduspoliitika tihedam kooskõlastamine ning Euroopa Liidu liikmesriikide majandustulemuste jätkusuutlik lähenemine. Infokastis 5 antakse lühiülevaade neist õigusnormidest ja sellest, kuidas käsitletakse eelmainitud lisategureid EKP tehtaval lähenemise hindamisel.

2.2 Riikide õigusaktide vastavus aluslepingutele

2.2.1 Sissejuhatus

Aluslepingu artikli 140 lõige 1 näeb ette, et vähemalt kord kahe aasta järel või siis, kui seda taotleb mõni liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand, annab EKP (ja Euroopa Komisjon) nõukogule aru liikmesriikide edusammudest, mida liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, on saavutanud oma majandus- ja rahaliiduga seotud kohustuste täitmisel. Nendes aruannetes tuleb hinnata iga erandiga liikmesriigi õigusaktide, sealhulgas tema keskpanga põhikirja ühtivust aluslepingu artiklitega 130 ja 131 ning EKPSi ja EKP põhikirja asjakohaste artiklitega. Seda aluslepingus sätestatud kohustust liikmesriikidele, mille suhtes on kehtestatud erand, nimetatakse ka õiguslikuks lähenemiseks.

Õigusliku lähenemise hindamisel ei pea EKP piirduma üksnes riigi õigusaktide sõnastuse vormilise läbivaatamisega, vaid võib samuti hinnata, kas asjakohaste sätete rakendamine vastab aluslepingute ja põhikirja mõttele. Eelkõige pöörab EKP tähelepanu mis tahes märkidele mõne liikmesriigi keskpanga otsustusorganitele avaldatavast survest, mis on vastuolus aluslepingu mõttega keskpanga sõltumatuse kohta. Lisaks leiab EKP, et liikmesriikide keskpankade otsustusorganitel peab olema võimalik toimida sujuvalt ja järjepidevalt. Sellega seoses on liikmesriigi asjaomastel ametiasutustel eelkõige ülesanne võtta meetmed, mis on vajalikud riigi keskpanga otsustusorgani liikme õigeaegseks ametissenimetamiseks, kui see koht jääb tühjaks.^[14] EKP jälgib tähelepanelikult kõiki asjaolusid, enne kui annab lõpliku positiivse hinnangu selle kohta, et liikmesriigi õigusaktid on aluslepingu ja põhikirjaga kooskõlas.

Liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, ja õiguslik lähenemine

Bulgaarial, Tšehhil, Horvaatial, Ungaril, Poolal, Rumeenial ja Rootsil, kelle õigusakte käesolevas aruandes hinnatakse, on erandiga liikmesriigi staatus, st nad ei ole veel eurot kasutusele võtnud. Rootsile anti erandiga liikmesriigi staatus nõukogu 1998. aasta maikuu otsusega.^[15] Teiste liikmesriikide puhul nähakse ühinemisakti artiklitega 4^[16] ja 5^[17] ette, et alates ühinemiskuupäevast osaleb iga nimetatud liikmesriik majandus- ja rahaliidus kui liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand aluslepingu artikli 139 tähenduses.

Käesolevas aruandes ei käsitleta Taanit. Taani on eristaatusega liikmesriik, kes ei ole veel eurot kasutusele võtnud. Aluslepingutele lisatud protokollis (nr 16) teatavate Taanit käsitlevate sätete kohta on sätestatud, et pidades silmas Taani Kuningriigi valitsuse 3. novembri 1993. aasta teadet nõukogule, kehtib Taani Kuningriigi kohta erand ja erandi kehtetuks tunnistamise menetlus algatatakse ainult Taani taotluse põhjal. Kuna Taani suhtes kohaldatakse aluslepingu artiklit 130, peab Taani keskpank (Danmarks Nationalbank) täitma keskpanga sõltumatuse nõudeid. Euroopa Rahainstituudi 1998. aasta lähenemisaruande kohaselt olid need nõuded täidetud. Pärast 1998. aastat ei ole Taani lähenemist tema eristaatuse tõttu hinnatud. Kuni Taani ei ole nõukogu euro kasutuselevõtu kavatsusest teavitanud, puudub Taani keskpangal vajadus õiguslikult eurosüsteemiga lõimuda ja Taani õigusakte ei ole vaja kohandada.

Ühendkuningriik teatas 29. märtsil 2017. aastal Euroopa Ülemkogule oma kavatsusest Euroopa Liidu lepingu artikli 50 kohaselt Euroopa Liidust välja astuda. Ühendkuningriik astus Euroopa Liidust välja 31. jaanuaril 2020. aastal korra alusel, mis kehtestati Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepinguga (edaspidi „väljaastumisleping“). Liidu õigust kohaldatakse jätkuvalt Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis kooskõlas väljaastumislepingu tingimustega üleminekuperioodil, mis algas päeval, mil Ühendkuningriik EList välja astus, ja mis lõpeb 31. detsembril 2020.^[18] Aluslepingutele lisatud protokollis (nr 15) teatavate Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriiki käsitlevate sätete kohta on siiski sätestatud, et kui Ühendkuningriik ei teata nõukogule, et ta kavatseb euro kasutusele võtta, pole tal kohustust seda teha. 30. oktoobril 1997 teatas Ühendkuningriik nõukogule, et ei kavatse eurot 1. jaanuaril 1999 kasutusele võtta, ja olukord ei ole muutunud. Selle teate kohaselt ei kohaldata Ühendkuningriigi suhtes põhikirja ja aluslepingu teatavaid sätteid (sealhulgas aluslepingu artikleid 130 ja 131). Seetõttu ei ole Ühendkuningriik praegu õiguslikult kohustatud tagama riigi õigusaktide (sealhulgas Inglise keskpanga (Bank of England) põhikirja) vastavust aluslepingule ja põhikirjale.

Õiguslikku lähenemist hinnatakse selleks, et aidata nõukogul otsustada, millised liikmesriigid täidavad majandus- ja rahaliiduga seotud kohustusi (aluslepingu artikli 140 lõige 1). Õiguse valdkonnas tähendavad sellised tingimused eelkõige keskpanga sõltumatuse saavutamist ja liikmesriikide keskpankade õiguslikku lõimumist eurosüsteemi.

Õigusliku hinnangu ülesehitus

Käesolev õiguslik hinnang järgib üldjoontes EKP ja ERI varasemate õigusliku lähenemise aruannete^[19] ülesehitust.

Liikmesriikide õigusaktide vastavuse hindamisel võetakse arvesse enne 24. märtsi 2020 kehtestatud õigusakte.

2.2.2 Kohandamise ulatus

Kohandamise valdkonnad

Et teha kindlaks valdkonnad, milles riikide õigusakte on vaja kohandada, käsitletakse järgmisi küsimusi:

• vastavus aluslepingu (artikkel 130) ning põhikirja (artiklid 7 ja 14.2) sätetele liikmesriikide keskpankade sõltumatuse kohta;
• vastavus sätetele ametisaladuse pidamise kohta (põhikirja artikkel 37);
• keskpankade laenukeelust (aluslepingu artikkel 123) ja eesõiguste andmise keelust (aluslepingu artikkel 124) kinnipidamine;
• ELi õigusnormidega nõutava sõna „euro” ühtse kirjapildi järgimine ning
• liikmesriikide keskpankade õiguslik lõimumine eurosüsteemiga (eelkõige seoses põhikirja artiklitega 12.1 ja 14.3).

Vastavus versus ühtlustamine

Aluslepingu artikli 131 kohaselt peavad liikmesriikide õigusaktid olema vastavuses aluslepingute ja põhikirjaga ning kõik vastuolud tuleb kõrvaldada. Seda kohustust ei mõjuta aluslepingute ja põhikirja ülimuslikkus riigi õigusaktide suhtes ega vastuolude laad.

Liikmesriikide õigusaktide vastavuse nõue ei tähenda seda, et alusleping näeks ette liikmesriikide keskpankade põhikirjade ühtlustamist omavahel või EKPSi ja EKP põhikirjaga. Riikide erijooned võivad alles jääda, kui nendega ei rikuta lõplikult ELile kuuluvat ainupädevust rahapoliitika valdkonnas. Tõepoolest, põhikirja artikli 14.4 kohaselt on liikmesriikide keskpankadel lubatud täita muid funktsioone peale nende, mis on sätestatud põhikirjas, kui see ei ole vastuolus EKPSi eesmärkide ja ülesannetega. Liikmesriikide keskpankade põhikirjade sätted selliste lisaülesannete kohta on ilmne näide olukordadest, mille puhul erinevused võivad alles jääda. Pigem osutab vastavuse mõiste sellele, et liikmesriikide õigusakte ja nende keskpankade põhikirju on vaja kohandada selleks, et kõrvaldada vastuolud aluslepingute ning EKPSi ja EKP põhikirjaga ning tagada liikmesriikide keskpankade piisav lõimumine EKPSiga. Eelkõige tuleb kohandada sätteid, mis kahjustavad aluslepingus määratletud keskpanga sõltumatust ning keskpanga ülesandeid EKPSi lahutamatu osana. Seetõttu ei piisa nimetatud eesmärgi saavutamiseks üksnes sellest, kui tuginetakse liidu õiguse ülimuslikkusele liikmesriikide õigusaktide suhtes.

Aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohustus hõlmab ainult vastuolu aluslepingute või põhikirjaga. Vastavusse tuleb aga viia ka riigisisesed õigusaktid, mis on vastuolus liidu teiseste õigusaktidega, mis puudutavad käesolevas lähenemisaruandes käsitletavaid kohandamise valdkondi. Liidu õiguse ülimuslikkus ei mõjuta riigisiseste õigusaktide kohandamise kohustust. See üldine nõue ei tulene mitte ainult aluslepingu artiklist 131, vaid ka Euroopa Liidu Kohtu pretsedendiõigusest.^[20]

Aluslepingute ega põhikirjaga ei nähta ette liikmesriikide õigusaktide kohandamise viisi. Õigusaktide kohandamiseks võib kasutada viiteid aluslepingutele ja põhikirjale või inkorporeerida õigusaktidesse aluslepingute ja põhikirja sätteid, viidates nende sätete allikale, samuti võib kõik vastuolud kõrvaldada või rakendada mitut nimetatud meetodit.

Et saavutada õigusaktide vastavus aluslepingutele ja põhikirjale ning seda säilitada, peavad liidu institutsioonid ja liikmesriigid veel muu hulgas konsulteerima EKPga õigusaktide eelnõude teemal, mis kuuluvad aluslepingu artikli 127 lõike 4 ja artikli 282 lõike 5 ning põhikirja artikli 4 kohaselt EKP pädevusse. Nõukogu 29. juuni 1998. aasta otsuses 98/415/EÜ riikide ametiasutuste konsulteerimise kohta Euroopa Keskpangaga seoses õigusaktide eelnõudega^[21] nõutakse selgelt, et liikmesriigid võtaksid selle kohustuse täitmiseks vajalikud meetmed.

2.2.3 Liikmesriikide keskpankade sõltumatus

Seoses keskpankade sõltumatusega oli 2004., 2007. ja 2013. aastal Euroopa Liiduga ühinenud uute liikmesriikide õigusakte vaja kohandada, et viia need alates vastavalt 2004. aasta 1. maist, 2007. aasta 1. jaanuarist ja 2013. aasta 1. juulist kooskõlla aluslepingu ja põhikirja asjakohaste sätetega.^[22] Rootsi pidi vajalikud kohandused jõustama EKPSi asutamise ajaks 1. juunil 1998.

Keskpanga sõltumatus

1995. aasta novembris koostas Euroopa Rahainstituut keskpanga sõltumatuse tunnusjoonte loetelu (ja kirjeldas neid hiljem üksikasjalikult oma 1998. aasta lähenemisaruandes), mida kasutati sel ajal liikmesriikide õigusaktide, eeskätt liikmesriikide keskpankade põhikirjade hindamise alusena. Keskpanga sõltumatuse mõiste hõlmab mitut erinevat sõltumatuse valdkonda, mida tuleb eraldi hinnata, s.o funktsionaalne, institutsiooniline, isiku- ja finantssõltumatus. Viimastel aastatel on keskpankade sõltumatuse aspektide analüüsi EKP arvamustes täpsustatud. Sõltumatuse aspektide põhjal hinnatakse erandiga liikmesriikide õigusaktide lähenemist aluslepingutele ja põhikirjale.

Funktsionaalne sõltumatus

Keskpanga sõltumatus ei ole eesmärk iseeneses, vaid vahend selgelt määratletud ja ülimusliku sihi saavutamiseks. Funktsionaalne sõltumatus eeldab, et iga liikmesriigi keskpanga esmane eesmärk on määratletud selgelt ja õiguskindlalt ning täielikus kooskõlas aluslepingus sätestatud hinnastabiilsuse esmase eesmärgiga. Keskpangal peavad olema vahendid selle eesmärgi saavutamiseks mis tahes muudest ametivõimudest sõltumatult. Aluslepingus sisalduv keskpanga sõltumatuse nõue peegeldab üldtunnustatud seisukohta, et hinnastabiilsust kui esmast eesmärki aitab kõige paremini saavutada täiesti sõltumatu institutsioon, mille volitused on täpselt määratletud. Keskpanga sõltumatuse põhimõte on täielikult kooskõlas sellega, et liikmesriigi keskpank vastutab oma otsuste eest, ning see oluline aspekt suurendab usaldust tema sõltumatu staatuse vastu. See eeldab omakorda läbipaistvust ja dialoogi kolmandate isikutega.

Mis puutub ajastusse, siis ei ole aluslepingus selgelt väljendatud, millal peavad erandiga liikmesriikide keskpangad esmase eesmärgina järgima hinnastabiilsust, mis on sätestatud aluslepingu artikli 127 lõikes 1 ja artikli 282 lõikes 2 ning põhikirja artiklis 2. Nende liikmesriikide jaoks, kes ühinesid Euroopa Liiduga pärast euro kasutuselevõttu liidus, oli küsimus selles, kas kõnealune kohustus peaks hakkama kehtima alates ühinemiskuupäevast või euro kasutuselevõtmisest. Kuigi aluslepingu artikli 127 lõiget 1 ei kohaldata liikmesriikide puhul, mille suhtes on kehtestatud erand (vt aluslepingu artikli 139 lõike 2 punkt c), kohaldatakse nende suhtes siiski põhikirja artiklit 2 (vt põhikirja artikkel 42.1). EKP on seisukohal, et liikmesriikide keskpankade kohustus saavutada hinnastabiilsus kui esmane eesmärk kehtib alates 1. juunist 1998 Rootsi suhtes ning alates 1. maist 2004, 1. jaanuarist 2007 ja 1. juulist 2013 nende liikmesriikide suhtes, kes ühinesid Euroopa Liiduga nendel kuupäevadel. See tugineb asjaolule, et hinnastabiilsuse põhimõtet, mis on üks liidu juhtpõhimõte (aluslepingu artikkel 119), kohaldatakse ka erandiga liikmesriikide suhtes. Samuti tugineb see asutamislepingu eesmärgile, mille kohaselt peavad kõik liikmesriigid püüdlema makromajandusliku lähenemise poole, mis hõlmab hinnastabiilsust ja mille hindamiseks koostavad EKP ja Euroopa Komisjon regulaarselt aruandeid. See järeldus lähtub ka keskpanga sõltumatuse ratio legis'est, mis on põhjendatud ainult siis, kui üldine hinnastabiilsuse eesmärk on ülimuslik.

Riikide hinnangud käesolevas aruandes põhinevad osutatud järeldustel aja kohta, mil nende liikmesriikide keskpangad, mille suhtes on kehtestatud erand, peavad esmase eesmärgina järgima hinnastabiilsust.

Institutsiooniline sõltumatus

Institutsioonilise sõltumatuse põhimõtet väljendavad selgelt aluslepingu artikkel 130 ja põhikirja artikkel 7. Need kaks artiklit keelavad liikmesriigi keskpangal ja selle otsuseid tegevate organite liikmetel taotleda või saada juhiseid Euroopa Liidu institutsioonidelt või organitelt, mõne liikmesriigi valitsuselt või mis tahes muult organilt. Samuti keelavad need artiklid liidu institutsioonidel, organitel või asutustel ning liikmesriikide valitsustel püüda mõjutada neid keskpankade otsuseid tegevate organite liikmeid, kelle otsused võivad mõjutada EKPSiga seotud ülesannete täitmist riigi keskpanga poolt. Kui riigi õigusaktidesse on üle võetud aluslepingu artiklis 130 ja põhikirja artiklis 7 sätestatu, peavad õigusaktid sisaldama mõlemat keeldu ega tohi kitsendada nende kohaldamisala.^[23] Teadmine, et keskpankadel on selline sõltumatus, ei too kaasa seda, et neid vabastatakse kõigi õigusnormide täitmisest ja neid kaitstakse igasuguste õigusaktide eest.^[24]

Olenemata sellest, kas liikmesriigi keskpank on riigiasutus, eriülesandega avalik-õiguslik asutus või lihtsalt aktsiaselts, on olemas oht, et omanik võib omandiõiguse kaudu mõjutada selle otsuseid, mis puudutavad EKPSiga seotud ülesandeid.^[25] Aktsionäride õiguste kaudu või muul viisil avaldatav mõju võib kahjustada liikmesriigi keskpanga sõltumatust ja peab seetõttu olema seadusega piiratud.

Keskpanganduse valdkonna õigusraamistik peab tagama stabiilse ja pikaajalise aluse keskpanga toimimisele. Õigusraamistik, mis lubab keskpanga institutsioonilist töökorraldust sageli muuta, mõjutades seega tema organisatsioonilist ja juhtimisega seotud stabiilsust, võib keskpanga institutsioonilist sõltumatust negatiivselt mõjutada.^[26]

Juhiste andmise keeld

Kolmandate isikute õigus anda EKPSiga seotud ülesannete asjus juhiseid liikmesriikide keskpankadele, nende otsustusorganitele või viimaste liikmetele ei ole kooskõlas aluslepingu ega põhikirjaga.

Liikmesriigi keskpanga mis tahes kujul osalemine finantsstabiilsust tugevdavate meetmete kohaldamisel peab olema kooskõlas aluslepinguga, st keskpank peab oma ülesandeid täitma täielikus vastavuses funktsionaalse, institutsioonilise ja finantssõltumatuse põhimõttega, et tagada oma ülesannete nõuetekohane täitmine aluslepingu ja põhikirja kohaselt.^[27] Kui liikmesriigi õigus näeb keskpangale ette rolli, mis ületab tema nõuandefunktsiooni ja annab talle lisaülesandeid, peab olema tagatud, et sellised ülesanded ei mõjuta toimimise ega rahalisest seisukohast keskpanga võimet täita oma EKPSiga seotud ülesandeid.^[28] Lisaks peab liikmesriigi keskpanga esindaja kaasamisel kollegiaalse otsustusorgani või muu organi töösse arvestama liikmesriigi keskpanga otsustusorgani liikme isikusõltumatuse nõuetega.^[29]

Otsuste heakskiitmise, peatamise, tühistamise või edasilükkamise keeld

Kolmandate isikute õigused kiita heaks, peatada, tühistada või edasi lükata EKPSiga seotud ülesannetega seonduvaid keskpanga otsuseid ei ole kooskõlas aluslepingu ega põhikirjaga.^[30]

Õiguslikel alustel otsuste tsenseerimise keeld

Muude organite kui sõltumatute kohtute õigus tsenseerida õiguslikel alustel otsuseid, mis on seotud EKPSi ülesannete täitmisega, ei ole kooskõlas aluslepingu ega põhikirjaga, sest nende ülesannete täitmist ei tohi poliitilisel tasandil ümber hinnata. Keskpanga presidendi õigus peatada EKPSi või liikmesriigi keskpanga otsustusorgani otsuse rakendamine õiguslikel alustel ja seejärel selle edastamine poliitilistele organitele lõplikuks otsustamiseks on samaväärne kolmandatelt isikutelt juhiste taotlemisega.

Liikmesriigi keskpanga otsustusorganite töös hääleõigusega osalemise keeld

Kolmandate isikute esindajate osalemine liikmesriigi keskpanga otsustusorgani töös hääleõigusliku liikmena küsimustes, mis puudutavad EKPSiga seotud ülesannete täitmist liikmesriigi keskpanga poolt, on aluslepingu ja põhikirjaga vastuolus isegi siis, kui nende hääl ei ole otsustav. Ka ilma hääleõiguseta osalemine on aluslepingu ja põhikirjaga vastuolus, kui osalemine segab EKPSiga seotud ülesannete täitmist nimetatud otsustusorgani poolt või ohustab EKPSi konfidentsiaalsuskorra järgimist.^[31]

Liikmesriigi keskpanga otsusega seoses eelneva konsulteerimise keeld

Liikmesriigi keskpanga seadusest tulenev sõnaselge kohustus konsulteerida enne keskpanga otsuse tegemist kolmandate isikutega annab viimastele ametlikult võimaluse lõplikku otsust mõjutada ja on seetõttu vastuolus aluslepingu ning EKPSi ja EKP põhikirjaga.

Liikmesriigi keskpanga ja kolmandate isikute dialoog, isegi kui see põhineb seadusest tuleneval kohustusel anda teavet ja vahetada seisukohti, on siiski vastavuses keskpanga sõltumatuse nõudega, kui

• sellega ei mõjutata liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete sõltumatust;
• liikmesriigi keskpanga presidendi eristaatust EKP otsustusorganite liikmena arvestatakse täiel määral;
• täidetakse põhikirjast tulenevaid konfidentsiaalsusnõudeid.^[32]

Liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete kohustuste täitmine kolmandate isikute poolt

Õigusaktide sätted, milles käsitletakse liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete kohustuste täitmist kolmandate isikute poolt (näiteks valitsuste poolt seoses raamatupidamisaruannetega), peaksid sisaldama piisavalt kaitsemeetmeid, tagamaks, et selline kohustuste täitmise õigus ei mõjuta liikmesriigi keskpanga otsustusorgani liikme suutlikkust langetada EKPSiga seotud ülesannetes sõltumatult otsuseid (või rakendada EKPSi tasandil tehtud otsuseid). On soovitatav, et liikmesriigi keskpanga põhikirjas sisalduks sellesisuline selgesõnaline säte.

Isikusõltumatus

Keskpanga sõltumatust aitab tagada ka EKPSi ja EKP põhikirja säte, mis käsitleb liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmetele tagatud ametiaega. Liikmesriikide keskpankade presidendid on EKP üldnõukogu liikmed ja saavad EKP nõukogu liikmeks, kui nende liikmesriik võtab kasutusele euro. Põhikirja artikli 14.2 kohaselt peab liikmesriigi keskpanga põhikiri sätestama, et presidendi ametiaeg kestab vähemalt viis aastat. Keskpanga president on kaitstud meelevaldse ametist vabastamise eest, kui on sätestatud, et teda saab ametist vabastada ainult juhul, kui ta ei vasta enam tingimustele, mis on vajalikud tema kohustuste täitmiseks, või kui ta on süüdi raskes üleastumises. Sellisteks juhtudeks nähakse põhikirja artiklis 14.2 ette võimalus pöörduda Euroopa Liidu Kohtusse, kellel on volitus tühistada riiklikul tasandil tehtud otsus vabastada keskpanga president ametist.^[33] See kehtib samamoodi ka keskpanga presidendi ametiaja peatamise kohta, mis võib tegelikult kaasa tuua ametist vabastamise põhikirja artikli 14.2 tähenduses.^[34] Liikmesriigi keskpanga põhikirjas peab seda sätet järgima allkirjeldatud viisil.

Aluslepingu artikli 130 kohaselt on liikmesriigi valitsusel ja teistel organitel keelatud mõjutada liikmesriigi keskpanga otsuseid tegevate organite liikmeid nende ülesannete täitmisel. Eelkõige on liikmesriigil keelatud püüda mõjutada liikmesriigi keskpanga otsuseid tegevaid organeid, muutes riigi õigusakte, mis mõjutavad organite liikmetele makstavat töötasu. Nimetatud õigusaktid peaksid põhimõtteliselt rakenduma vaid tulevikus ametisse astujatele.^[35]

Liikmesriigi keskpanga presidendi vähim ametiaeg

EKPSi ja EKP põhikirja artikli 14.2 kohaselt peab liikmesriigi keskpanga põhikiri sätestama, et presidendi ametiaeg kestab vähemalt viis aastat. See ei välista pikemaid ametiaegu, kusjuures tähtajatu ametiaja korral ei ole vaja liikmesriigi keskpanga põhikirja kohandada, kui presidendi ametist vabastamise alused on kooskõlas EKPSi ja EKP põhikirja artikliga 14.2. Lühemad perioodid ei saa olla põhjendatud isegi juhul, kui neid kohaldatakse üleminekuperioodil.^[36] Liikmesriigi õigusaktid, milles on sätestatud kohustuslik pensioniiga, peaksid tagama, et pensioniiga ei katkestaks põhikirja artiklis 14.2 ette nähtud minimaalset ametiaega, mis on keskpanga presidendi puhul ülimuslik kohustusliku pensioniea suhtes.^[37] Liikmesriigi keskpanga põhikirja muutmise korral tuleks muutmisaktiga kaitsta ametiaega, mis tagatakse keskpanga presidendile ja teistele otsustusorganite liikmetele, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse.^[38]

Keskpanga presidendi ametist vabastamise alused

Liikmesriigi keskpanga põhikiri peab tagama, et keskpanga presidenti ei tohi ametist vabastada muudel alustel peale nende, mis on nimetatud EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 14.2. Sellest artiklist tuleneva nõude eesmärk on takistada seda, et keskpanga presidendi ametissenimetamisse kaasatud ametiasutused, eelkõige valitsus või parlament, võiksid keskpanga presidendi tema ametikohalt meelevaldselt vabastada. Liikmesriigi keskpanga põhikiri peaks kas viitama EKPSi ja EKP põhikirja artiklile 14.2, inkorporeerima selle sätted ja viitama nende allikale või jätma välja sätted, mis ei vasta EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 14.2 sätestatud ametist vabastamise alustele, või jätma ametist vabastamise alused üldse mainimata (kuna artikkel 14.2 on vahetult kohaldatav).^[39] Kui keskpanga president on valitud või ametisse nimetatud, ei tohi teda ametist vabastada muudel alustel peale nende, mis on nimetatud EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 14.2, ning seda isegi juhul, kui keskpanga president ei ole veel oma ülesandeid täitma asunud. Kuna tingimused, mille alusel keskpanga presidendi võib ametist vabastada, on liidu õiguse autonoomsed põhimõtted, ei sõltu nende kohaldamine ja tõlgendamine riigisisesest kontekstist.^[40] Lõppkokkuvõttes kontrollib Euroopa Liidu Kohus endale põhikirja artikli 14.2 teise lõigu alusel antud volituste raames, kas keskpanga presidendi ametist vabastamise otsus on põhjendatud piisavate tõenduslike aluste tõttu selle kohta, et nad on pannud toime raskeid rikkumisi, mis võiksid sellist meedet põhjendada.^[41]

Ametiaja kaitstus ja ametist vabastamise alused liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete (v.a keskpanga president) puhul, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse

Kui keskpanga presidendi suhtes kohaldatavaid ametiaja kaitstuse ja ametist vabastamise aluseid kohaldatakse keskpanga otsustusorganite teiste liikmete suhtes, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse, kaitseks see ka nende isikute isikusõltumatust.^[42] Põhikirja artikli 14.2 sätetest tulenev ametiaja kaitstus ei piirdu ainult keskpanga presidendi ametikohaga ning aluslepingu artiklis 130 ja põhikirja artiklis 7 viidatakse liikmesriigi keskpanga otsuseid tegevate organite liikmetele, mitte konkreetselt keskpanga presidendile. See on asjakohane eelkõige siis, kui keskpanga president on primus inter pares kolleegide seas, kellel on samaväärne hääleõigus, või kui teised liikmed on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse.

Kohtuliku läbivaatamise õigus

Et piirata ametist vabastamise aluste hindamisel poliitilise suva võimalikkust, peab liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmetel olema õigus edastada ametist vabastamise mis tahes otsused hindamiseks sõltumatule kohtule.

Põhikirja artiklis 14.2 sätestatakse, et liikmesriigi keskpanga president, kes on ametist vabastatud, võib vaidlustada selle otsuse Euroopa Liidu Kohtus. Liikmesriigi õigusaktid peaksid kas viitama põhikirjale või mitte sätestama õigust vaidlustada sellist otsust Euroopa Liidu Kohtus (kuna põhikirja artikkel 14.2 on vahetult kohaldatav).

Samuti tuleks liikmesriikide õigusaktides sätestada riigi kohtute õigus vaadata läbi otsuseid, millega vabastatakse ametist liikmesriigi keskpanga otsustusorganite teisi liikmeid, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse. See õigus võib olla sätestatud seaduses üldiselt või mõne erisättega. Isegi kui see õigus võib tuleneda seadusest üldiselt, oleks õiguskindluse huvides siiski soovitatav see konkreetselt ette näha.

Kaitsemeetmed huvide konflikti vältimiseks

Isikusõltumatus tähendab ka seda, et liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmetel, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse, ei teki huvide konflikti asjaomase keskpanga (ja samuti keskpankade presidentide puhul EKP) ees võetud kohustuste ja muude kohustuste vahel, mis otsustusorganite liikmetel võivad olla ja mis võivad ohustada nende isikusõltumatust.^[43] Põhimõtteliselt on liikmesus EKPSiga seotud ülesannete täitmisse kaasatud otsustusorganites vastuolus teiste selliste ülesannete täitmisega, mis võiksid kaasa tuua huvide konflikti. Eelkõige ei tohi selliste otsustusorganite liikmetel olla nende tegevust mõjutada võivaid ametikohti või huve seoses tööga riigi seadusandliku või täitevvõimu esindajana või regionaalses või kohalikus omavalitsuses või äriettevõttes. Esmajoones tuleb tagada võimaliku huvide konflikti ennetamine nende otsustusorganite liikmete puhul, kes ei kuulu tegevjuhtkonda.

Finantssõltumatus

Keskpanga üldine sõltumatus oleks ohus, kui ta ei saaks oma volituste teostamiseks ehk selleks, et täita talle aluslepingu ning EKPSi ja EKP põhikirjaga määratud EKPSiga seotud ülesandeid, iseseisvalt kasutada piisaval määral finantsvahendeid.

Liikmesriik ei tohi panna oma keskpanka olukorda, kus keskpangal ei ole EKPSi või eurosüsteemiga seotud ülesannete täitmiseks vajalikul määral finantsvahendeid või netoomakapitali.^[44] Olgu märgitud, et põhikirja artiklites 28.1 ja 30.4 nähakse EKP jaoks ette võimalus kutsuda liikmesriikide keskpankasid täiendavalt üles tegema sissemakseid EKP kapitali ning üle kandma täiendavaid välisvaluutareserve.^[45] Lisaks sätestatakse põhikirja artiklis 33.2^[46], et kui EKP kannab kahjumit, mida ei ole võimalik täielikult katta EKP üldreservfondi arvelt, võib EKP nõukogu teha otsuse katta kahjumi ülejäänud osa asjaomase majandusaasta emissioonitulu arvelt proportsionaalselt nende summadega, mis on jaotatud riikide keskpankadele. Finantssõltumatuse põhimõte tähendab, et nende sätete täitmiseks peab liikmesriigi keskpank olema võimeline täitma oma funktsioone takistamatult.

Peale selle tähendab finantssõltumatuse põhimõte seda, et liikmesriigi keskpangal peab olema piisavalt vahendeid mitte ainult EKPSiga seotud ülesannete, vaid ka oma riigisiseste ülesannete (nt finantssektori järelevalve, oma halduse ja tegevuse rahastamine, erakorralise likviidsusabi andmine^[47]) täitmiseks.

Kõigil eespool nimetatud põhjustel tähendab finantssõltumatus ka seda, et liikmesriigi keskpank peaks alati olema piisavalt kapitaliseeritud. Eelkõige tuleb igal juhul vältida olukorda, kus riigi keskpanga netoomakapital on pikema aja vältel põhikirjajärgsest kapitalist väiksem või isegi negatiivne, samuti kus tema kapitali ja reserve ületavat kahjumit kantakse üle.^[48] Iga selline olukord võib kahjustada riigi keskpanga võimet täita oma EKPSiga seotud, aga ka riigisiseseid ülesandeid. Peale selle võib selline olukord mõjutada eurosüsteemi rahapoliitika usaldusväärsust. Seepärast on olukorras, kus riigi keskpanga netoomakapital langeb põhikirjajärgse kapitali tasemest allapoole või muutub isegi negatiivseks, keskpanga finantssõltumatuse põhimõtte täitmiseks vaja, et liikmesriik tagaks mõistliku aja jooksul oma keskpangale piisava koguse kapitali vähemalt põhikirjajärgse kapitali taseme saavutamiseks. EKP puhul on nõukogu selle küsimuse tähtsust juba tunnistanud, võttes vastu 8. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1009/2000 Euroopa Keskpanga kapitali suurendamise kohta.^[49] See võimaldas EKP nõukogul teha otsuseid EKP kapitali tegeliku suurendamise kohta selleks, et säilitada EKP tegevuse toetamiseks vajaliku kapitalibaasi piisavus.^[50] Liikmesriikide keskpankadel peaks olema rahaliselt võimalik sellistele otsustele reageerida.

Finantssõltumatuse põhimõtte hindamisel tuleks lähtuda sellest, kas kolmandad isikud saavad otseselt või kaudselt mõjutada peale keskpanga ülesannete ka keskpanga võimet oma volitusi teostada, seda nii toimimise (personal) kui ka rahalisest seisukohast (piisavad vahendid). Eriti asjakohased on selles suhtes järgmised finantssõltumatuse aspektid.^[51] Tegu on finantssõltumatuse tahkudega, mille puhul liikmesriikide keskpangad on välismõjurite suhtes kõige haavatavamad.

Eelarve määramine

Kui kolmandal isikul on õigus määrata või mõjutada liikmesriigi keskpanga eelarvet, on see vastuolus finantssõltumatuse nõudega, välja arvatud juhul, kui seaduses on sätestatud kaitseklausel, mille kohaselt ei piira selline õigus rahalisi vahendeid, mida keskpangad vajavad EKPSiga seotud ülesannete täitmiseks.^[52]

Raamatupidamiseeskirjad

Raamatupidamisaruanded tuleks koostada kas kooskõlas üldiste raamatupidamiseeskirjadega või liikmesriigi keskpanga otsustusorganite täpsustatud eeskirjadega. Kui selle asemel määratakse need eeskirjad kolmandate isikute poolt, tuleb nendes vähemalt arvestada liikmesriigi keskpanga otsustusorganite ettepanekuid.

Raamatupidamise aastaaruande peaksid vastu võtma liikmesriigi keskpanga otsustusorganid, keda abistavad sõltumatud raamatupidajad, ning tingimuseks võib olla seatud selle järgnev heakskiitmine kolmandate isikute (nt valitsus, parlament) poolt. Kasumi arvutamise kohta peaks liikmesriigi keskpanga otsustusorganitel olema võimalik teha sõltumatu ja professionaalne otsus.

Kui liikmesriigi keskpanga tegevust kontrollib riigikontroll või samalaadne organ, kelle ülesanne on jälgida riigi raha kasutamist, peaks kontrolli ulatus olema õigusaktidega selgelt määratletud,^[53] see ei tohiks piirata liikmesriigi keskpanga sõltumatu audiitori^[54] tegevust ning institutsioonilise sõltumatuse põhimõtte kohaselt peaks see järgima liikmesriigi keskpangale ja selle otsustusorganitele juhiste andmise keeldu ning mitte mõjutama EKPSiga seotud ülesannete täitmist keskpanga poolt.^[55] Riiklik auditeerimine tuleb läbi viia poliitikaväliselt, sõltumatult ja üksnes ametipädevusest lähtudes.^[56]

Kasumi jaotamine, liikmesriigi keskpanga kapital ja eraldised

Liikmesriigi keskpanga põhikirjas võib sätestada kasumi jaotamise viisid. Selliste sätete puudumisel peaksid kasumi jaotamise otsuse tegema liikmesriigi keskpanga otsustusorganid oma ametipädevusest lähtudes ning see ei tohiks olla allutatud kolmandate isikute suvale, välja arvatud juhul, kui on olemas sõnaselge kaitseklausel, milles on sätestatud, et see ei piira finantsvahendeid, mida liikmesriigi keskpank vajab EKPSiga seotud ülesannete ja riigisiseste ülesannete täitmiseks.^[57]

Kasumi tohib riigieelarvesse eraldada alles siis, kui varasematest perioodidest kogunenud mis tahes kahju on kaetud^[58] ning loodud on eraldised, mida on vaja selleks, et kaitsta liikmesriigi keskpanga kapitali ja vara reaalväärtust. Ajutised või sihtotstarbelised seadusandlikud meetmed, millega sisuliselt antakse liikmesriigi keskpangale juhiseid selle kasumi jaotamise kohta, ei ole lubatud.^[59] Samamoodi oleks finantssõltumatuse põhimõttega vastuolus liikmesriigi keskpanga realiseerimata kapitalitulule kehtestatud maks.^[60]

Liikmesriik ei tohi oma keskpangale peale sundida kapitali vähendamist, kui keskpanga otsustusorganitega ei ole saavutatud eelnevat kokkulepet, mille eesmärk peab olema tagada, et keskpangale jääb piisavalt rahalisi vahendeid aluslepingu artikli 127 lõikega 2 ja põhikirjaga ette nähtud ülesannete täitmiseks EKPSi liikmena. Samal põhjusel tohib liikmesriigi keskpanga kasumi jaotamise eeskirjade muutmist algatada ja selle üle otsustada ainult tihedas koostöös keskpanga endaga, kes oskab kõige paremini hinnata oma reservkapitali vajalikku suurust.^[61] Liikmesriigi keskpangal peab olema vabadus moodustada sõltumatult eraldisi oma kapitali ja varade reaalväärtuse kaitsmiseks. Liikmesriigid ei või ka takistada keskpankasid loomast oma reservkapitali tasemel, mis on EKPSi liikmele vajalik selleks, et ta saaks oma ülesandeid täita.^[62]

Järelevalveasutuste finantsvastutus

Enamikus liikmesriikides tegutseb finantsjärelevalveasutus liikmesriigi keskpanga juures. See ei ole probleem, kui järelevalveasutuse kohta kehtib keskpanga sõltumatu otsustusõigus. Kui õigusnormides sätestatakse aga, et järelevalveasutused teevad otsuseid eraldi, siis tuleb tagada, et nende vastuvõetud otsused ei ohusta liikmesriigi keskpanga kui terviku vahendeid. Sellistel juhtudel tuleks liikmesriigi õigusaktidega kindlustada liikmesriigi keskpanga lõplik kontroll järelevalveasutuste otsuste üle, mis võivad mõjutada keskpanga sõltumatust, eriti finantssõltumatust.

Sõltumatus personaliküsimustes

Liikmesriik ei tohi kahjustada oma keskpanga võimet võtta tööle ja hoida tööl kvalifitseeritud personali, keda keskpank vajab talle aluslepingu ja põhikirjaga antud ülesannete sõltumatuks täitmiseks.^[63] Samuti ei tohi liikmesriigi keskpanka panna olukorda, kus tal on oma personali üle piiratud kontroll või kontroll puudub või kus liikmesriigi valitsus saab mõjutada keskpanga personalipoliitikat.^[64] Otsuseid, mis käsitlevad liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete ja töötajate töötasu reguleerivate õigusaktide muudatusi, tuleks teha tihedas ja tulemuslikus koostöös asjaomase keskpangaga,^[65] võttes arvesse keskpanga seisukohti, et tagada keskpanga jätkuv suutlikkus täita oma ülesandeid iseseisvalt.^[66] Sõltumatus personaliküsimustes laieneb personali pensionidele. Muudatused, mille tulemusel väheneb liikmesriigi keskpanga töötajate töötasu, ei tohi mõjutada keskpanga õigust hallata tema enda finantsvahendeid, sh vahendeid, mis vabanevad keskpanga makstavate palkade vähenemise arvelt.^[67]

Omandi- ja varaõigused

Kolmandate isikute õigused sekkuda või anda keskpangale juhiseid selle valduses oleva vara kohta on vastuolus finantssõltumatuse põhimõttega.

2.2.4 Konfidentsiaalsus

EKPSi ja EKP põhikirja artiklist 37 tulenev EKP ja liikmesriikide keskpankade personali ning juhtorganite liikmete kohustus hoida ametisaladust võib anda aluse samalaadseteks säteteks liikmesriigi keskpanga põhikirjas või liikmesriigi õigusaktides. Liidu õiguse ja selle alusel vastu võetud eeskirjade ülimuslikkus tähendab ka seda, et liikmesriigi õigusaktid, mis käsitlevad kolmandate isikute juurdepääsu dokumentidele, peavad olema kooskõlas liidu õiguse asjaomaste sätetega, sh põhikirja artikliga 37, ega tohi viia EKPSi konfidentsiaalsuskorra rikkumiseni. Riigikontrollil või samalaadsel organil tohib keskpanga valduses olevatele konfidentsiaalsetele andmetele ja dokumentidele olla juurdepääs ainult selles ulatuses, mis on vajalik niisugusele teabele juurdepääsu saanud organi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks; juurdepääs ei tohi mõjutada EKPSi sõltumatust ega rikkuda EKPSi konfidentsiaalsuskorda, mida keskpanga otsustusorganite liikmed ja töötajad peavad täitma.^[68] Keskpangad peavad tagama, et sellised organid kaitseksid neile kättesaadavaks tehtud andmete ja dokumentide konfidentsiaalsust tasemel, mille keskpank neile omistas.

2.2.5 Laenu ja eesõiguste andmise keeld

Laenu ja eesõiguste andmise keelu osas oli 2004., 2007. ja 2013. aastal Euroopa Liiduga ühinenud liikmesriikide õigusakte vaja kohandada, et need oleksid ühinemiskuupäevast olenevalt kas alates 2004. aasta 1. maist, 2007. aasta 1. jaanuarist või 2013. aasta 1. juulist kooskõlas aluslepingu ja põhikirja asjakohaste sätetega. Rootsi pidi vajalikud kohandused jõustama 1. jaanuaril 1995.

Keskpankade laenukeeld

Aluslepingu artikli 123 lõike 1 kohaselt on keelatud EKP või liikmesriikide keskpankade arvelduslaenud või muud tüüpi laenuvõimalused liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, liikmesriikide keskvalitsustele, regionaalsetele, kohalikele või muudele avaliku võimu organitele, teistele avalik-õiguslikele isikutele või riigi osalusega äriühingutele. Samuti keelatakse EKP-l või liikmesriikide keskpankadel võlainstrumente osta otse nendelt avaliku sektori asutustelt. Aluslepinguga on ette nähtud üks erand laenukeelust: keeldu ei kohaldata avaliku sektori krediidiasutuste suhtes, mida liikmesriikide keskpangad ja EKP kohtlevad keskpangapoolse reservidega varustamise seisukohalt võrdsetel alustel erakrediidiasutustega (aluslepingu artikli 123 lõige 2). Peale selle võivad EKP ja liikmesriikide keskpangad toimida eespool nimetatud avaliku sektori asutuste fiskaalagentidena (põhikirja artikkel 21.2). Keskpankade laenukeelu täpset kohaldamisala on lähemalt selgitatud nõukogu 13. detsembri 1993. aasta määruses (EÜ) nr 3603/93 asutamislepingu artiklis 104 ja artikli 104b lõikes 1 nimetatud keeldude kohaldamiseks vajalike määratluste täpsustamise kohta^[69], mille kohaselt hõlmab kõnealune keeld igasuguste selliste kohustuste rahastamist, mis avalikul sektoril on kolmandate isikute ees.

Keskpankade laenukeeld on möödapääsmatult oluline, tagamaks, et rahapoliitika esmast eesmärki (tagada hinnastabiilsus) ei takistata. Lisaks lõdvendab avaliku sektori rahastamine keskpanga poolt eelarvedistsipliini. Seega tuleb kõnealust keeldu tõlgendada laiendavalt, et tagada selle range kohaldamine, mis on piiratud ainult aluslepingu artikli 123 lõikes 2 ja määruses (EÜ) nr 3603/93 sätestatud eranditega. Nii et kuigi aluslepingu artikli 123 lõige 1 osutab konkreetselt laenuvõimalustele, st tagasimaksmiskohustusele, kehtib kõnealune keeld a fortiori muude rahastamisvormide suhtes, st selliste suhtes, millega tagasimaksmiskohustust ei kaasne.

EKP üldine seisukoht liikmesriikide õigusaktide vastavuse kohta laenukeelu sättele on kujundatud eeskätt aluslepingu artikli 127 lõike 4 ja artikli 282 lõike 5 kohaste konsultatsioonide raames, mida liikmesriigid peavad EKPga seoses riikide õigusaktide eelnõudega.^[70]

Keskpankade laenukeelu ülevõtmine liikmesriikide õigusaktidesse

Kui riigi õigussätetes aluslepingu artiklit 123 või määrust (EÜ) nr 3603/93 siiski kajastatakse, ei või need kitsendada keskpankade laenukeelu kohaldamisala ega laiendada ELi õigusega ette nähtud erandeid. Näiteks on keskpankade laenukeeluga vastuolus liikmesriigi õigusaktid, milles sätestatakse, et liikmesriigi keskpank rahastab liikmesriigi finantskohustusi rahvusvaheliste finantsasutuste (välja arvatud Rahvusvaheline Valuutafond määruses (EÜ) nr 3603/93^[71] sätestatud ülesannetes) või kolmandate riikide ees.

Avaliku sektori rahastamine või avaliku sektori poolt kolmandate isikute ees võetud kohustuste rahastamine

Liikmesriigi õigusaktidega ei tohi nõuda, et liikmesriigi keskpank rahastaks teiste avaliku sektori asutuste ülesannete täitmist või avaliku sektori kohustusi kolmandate isikute ees. See kehtib samamoodi ka liikmesriikide keskpankadele uute ülesannete andmise suhtes. Sel eesmärgil tuleb igal üksikjuhul eraldi hinnata, kas liikmesriigi keskpangale antav ülesanne kvalifitseerub keskpanga või valitsuse ülesandena ehk valitsuse vastutusalasse kuuluva ülesandena.^[72] Teisisõnu peavad kehtima piisavad kaitsemeetmed, et hoida ära keskpankade laenukeelu eesmärgist möödahiilimine. EKP nõukogu on kehtestanud kriteeriumid, mille kohaselt määratakse kindlaks, mida võib käsitleda määruse (EÜ) nr 3603/93 tähenduses avaliku sektori kohustuse alla kuuluvana ehk millised on valitsuse ülesanded.^[73] Et tagada laenukeelu järgimine, tuleb täielikult ja piisavalt tasustada iga uut riigi keskpangale antud ülesannet, mis a) ei ole keskpanga ülesanne või tegevus, mis hõlbustab keskpanga ülesande täitmist, või b) on seotud valitsuse ülesandega ja mida täidetakse valitsuse huvides.^[74] Uue ülesande valitsuse ülesandeks liigitamise olulised kriteeriumid on a) selle ebatavaline iseloom; b) tõsiasi, et seda täidetakse valitsuse nimel ja ainuhuvides; c) see mõjutab riigi keskpanga institutsioonilist, finants- ja isikusõltumatust. Eeskätt võib ülesannet liigitada valitsuse ülesandeks, kui uus ülesanne täidab üht järgmistest tingimustest: a) selle tulemusel tekib keskpanga olemasolevate ülesannetega huvide konflikt, mida ei ole piisavalt käsitletud; b) see on ebaproportsionaalne, arvestades riigi keskpanga finants- või organisatsioonilist suutlikkust; c) see ei sobi riigi keskpanga institutsioonilisse raamistikku; d) see kätkeb olulisi finantsriske ja e) see toob riigi keskpanga otsustusorganite liikmetele kaasa poliitilised riskid, mis on ebaproportsionaalsed ja võivad ka negatiivselt mõjutada nende isikusõltumatust.^[75]

Mõned riikide keskpankadele antud uued ülesanded, mida EKP pidas valitsuse ülesanneteks, on a) kriisilahendusfondide rahastamise või kriisilahenduse rahastamise korraldusega seotud ülesanded ning hoiuste või investeeringute tagamise skeemidega seotud ülesanded;^[76] b) pangakontonumbrite keskregistri loomisega seotud ülesanded;^[77] c) krediidivahendaja ülesanded;^[78] d) kindlustusmaksete ülekannete arvutamist toetavate andmete kogumise, hoidmise ja töötlemisega seotud ülesanded;^[79] e) hüpoteeklaenuturul konkurentsi kaitsmisega seotud ülesanded;^[80] f) liikmesriikide keskpankadest sõltumatutele ja valitsuse pikendusena toimivatele asutustele ressursside andmisega seotud ülesanded;^[81] g) teabeasutuse ülesanded eesmärgiga hõlbustada piiriülest võlgade sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades;^[82] h) kindlustusnõuete andmebaasi loomisega seotud ülesanded^[83] ja i) riikliku kaitsevalmidusega seotud ülesanded, mis on suurema ulatusega kui keskpangasiseste hädaolukorrakavade koostamine.^[84] Seevastu keskpanga ülesanded võivad muu hulgas olla järelevalveülesanded või nende järelevalveülesannetega seotud ülesanded, nagu tarbijakaitse finantsteenuste valdkonnas,^[85] või krediidiasutuste poolse laenude restruktureerimisnõuete täitmise järelevalve,^[86] laenu saavate äriühingute^[87] või kapitalirendi äriühingute^[88] järelevalve, tarbimislaenude pakkujate ja vahendajate järelevalve,^[89] väikelaenude pakkujate litsentsimine ja järelevalve,^[90] krediidiinfoagentuuride järelevalve,^[91] intressimäära võrdlusaluste haldajate järelevalve,^[92] järelevalveülesanded, et tagada vastavus liidu õigusaktidele investeerimisteenuste ja -toodete valdkonnas,^[93] makseskeemide järelevaatamisega seotud ülesanded,^[94] maksekontosid käsitlevate liidu õigusaktide kohaldamise ja jõustamisega seotud ülesanded,^[95] kriisilahendusega seotud haldusülesanded^[96] või krediidiregistrite käitamise ja haldamisega seotud ülesanded.^[97]

Lisaks ei tohi riigi keskpank võimaldada liikmesriigile sildfinantseerimist, et liikmesriik saaks täita oma kohustusi seoses riigigarantiidega pankade kohustuste tagamiseks.^[98] Laenukeeluga on vastuolus ka keskpanga täielikult realiseerimata, arvestamata ja auditeerimata kasumi jaotamine. Laenukeelust lähtuvalt ei tohi kasumi jaotamise eeskirjade alusel riigieelarvesse kantavaid summasid isegi mitte osaliselt maksta liikmesriigi keskpanga reservkapitalist. Kasumi jaotamise eeskirjad ei tohi seega mõjutada liikmesriigi keskpanga reservkapitali. Liikmesriigi keskpanga varade võõrandamisel riigile on riik kohustatud tasuma varade turuväärtuse ning võõrandamine peab toimuma tasustamisega samal ajal.^[99]

Samamoodi ei ole lubatud sekkumine keskpanga muudesse eurosüsteemiga seotud ülesannetesse, näiteks välisvaluutareservide haldamisse, maksustades keskpanga teoreetilise ja realiseerimata kapitalitulu, sest see tooks kaasa keskpanga laenu avalikule sektorile tulevase ja ebakindla kasumi eelneva jaotamise kaudu.^[100]

Avaliku sektori kohustuste ülevõtmine

Keskpankade laenukeeluga ei ole vastavuses liikmesriigi õigusaktid, millega nõutakse, et liikmesriigi keskpank võtaks teatavate ülesannete ja kohustuste riikliku ümberkorraldamise tulemusel üle eelnevalt sõltumatu avalik-õigusliku asutuse kohustusi (näiteks seoses sellega, et riigi keskpangale antakse teatavad järelevalveülesanded, mida enne täitsid riik või sõltumatud ametiasutused või avalik-õiguslikud isikud), ilma et riigi keskpank oleks täielikult vabastatud kõikidest rahalistest kohustustest, mis tulenevad selle asutuse varasemast tegevusest.^[101] Samamoodi on laenukeeluga vastuolus liikmesriigi õigusaktid, mille kohaselt peab liikmesriigi keskpank saama valitsuselt heakskiidu enne kriisilahendusmeetmete võtmist suurel hulgal juhtudel, kuid mis ei piira keskpanga vastutust üksnes tema enda haldusaktidega.^[102] Lisaks on laenukeeluga vastuolus liikmesriigi õigusaktid, millega nõutakse, et liikmesriigi keskpank maksaks hüvitist kahju eest sellises ulatuses, et asjaomane liikmesriigi keskpank võtab selle tulemusena riigi vastutuse.^[103]

Krediidi- ja/või finantseerimisasutuste rahaline toetamine

Keskpankade laenukeeluga ei ole vastavuses liikmesriigi õigusaktid, mille kohaselt riigi keskpank rahastaks sõltumatult ja täielikult oma äranägemise järgi krediidiasutusi väljaspool keskpanga ülesandeid (näiteks rahapoliitika, maksesüsteemid või ajutise likviidsustoe operatsioonid) ning toetaks eelkõige maksejõuetuid krediidi- ja/või muid finantseerimisasutusi.

See kehtib eeskätt maksejõuetute krediidiasutuste toetamise kohta. Põhjenduseks on see, et maksejõuetu krediidiasutuse rahastamisega võtaks riigi keskpank üle valitsuse ülesande.^[104] Sama probleem esineb juhul, kui eurosüsteem rahastab krediidiasutust, mis on maksevõime taastamiseks rekapitaliseeritud riigi emiteeritud võlakirjade suunatud emissiooni kaudu, kui puuduvad alternatiivsed turupõhised rahastamisallikad (edaspidi „rekapitaliseerimisvõlakirjad“) ja kui selliseid võlakirju tuleb kasutada tagatisena. Seega kui riik rekapitaliseerib krediidiasutust rekapitaliseerimisvõlakirjade suunatud emissiooni kaudu, tekitab rekapitaliseerimisvõlakirjade hilisem kasutamine tagatisena keskpanga likviidsusoperatsioonides kahtlusi seoses keskpankade laenukeeluga.^[105] Erakorraline likviidsusabi, mida liikmesriigi keskpank annab sõltumatult ja täielikult oma äranägemise järgi maksevõimelisele krediidiasutusele riigigarantii vormis väärtpaberitagatise alusel, peab vastama järgmistele kriteeriumidele: a) tuleb tagada, et riigi keskpanga antud laen on võimalikult lühiajaline; b) peab esinema oht süsteemi stabiilsusele; c) ei tohi olla kahtlusi riigigarantii õigusliku kehtivuse ja täitmisele pööratavuse suhtes kohaldatavate riigi õigusnormide alusel; d) ei tohi olla kahtlusi riigigarantii majandusliku piisavuse suhtes, mis peab katma nii laenude põhiosa kui ka intressid.^[106]

Seetõttu tuleks riigi õigusaktides kaaluda viitamist aluslepingu artiklile 123.

Kriisilahendusfondide või kriisilahenduse rahastamise korralduse ning hoiusekindlustuse ja investeeringute tagamise skeemide rahaline toetamine

Ehkki kriisilahendusega seotud haldusülesandeid peetakse üldiselt aluslepingu artikli 127 lõikes 5 nimetatud ülesannetega seonduvaiks, ei ole ühegi kriisilahendusfondi ega kriisilahenduse rahastamise korralduse rahastamine keskpankade laenukeeluga kooskõlas.^[107] Kui riigi keskpank tegutseb kriisilahendusasutusena, ei tohi ta mingil juhul võtta ega rahastada ühtegi sildasutuse või varahaldusvahendi kohustust.^[108] Seetõttu peaks liikmesriigi õigusaktides selgelt sätestama, et liikmesriigi keskpank ei tohi võtta ega rahastada ühegi nimetatud üksuse kohustusi.^[109]

Hoiuste tagamise skeemide direktiivi^[110] ja investeeringute tagamise skeemide direktiivi^[111] kohaselt tuleb hoiuste tagamise skeemide ja investeeringute tagamise skeemide rahastamise kulud kanda vastavalt krediidiasutustel või investeerimisühingutel endil. Liikmesriigi õigusaktid, mille kohaselt liikmesriigi keskpank rahastaks krediidiasutuste riiklikku hoiuste tagamise skeemi või investeerimisühingute riiklikku investeeringute tagamise skeemi, on keskpankade laenukeeluga kooskõlas ainult juhul, kui see tegevus on lühiajaline, on suunatud eriolukorra lahendamisele, ohus on süsteemi stabiilsus ja kui otsuseid tehakse liikmesriigi keskpanga äranägemise järgi.^[112] Seetõttu tuleks riigi õigusaktides kaaluda viitamist aluslepingu artiklile 123. Oma äranägemise järgi laenu andmisel peab liikmesriigi keskpank tagama, et ta ei võta de facto üle mõnd valitsuse ülesannet.^[113] Eelkõige ei tohiks hoiuste tagamise skeemide toetamisest keskpanga poolt kujuneda süstemaatiline eelrahastamise operatsioon.^[114]

Fiskaalagendi funktsioon

Põhikirja artikli 21.2 kohaselt võivad EKP ja riikide keskpangad toimida liidu institutsioonide, organite või asutuste, liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike institutsioonide või riigi osalusega äriühingute fiskaalagentidena. Põhikirja artikli 21.2 eesmärk on selgitada pärast rahapoliitilise pädevuse üleandmist eurosüsteemile, et liikmesriikide keskpangad võivad jätkuvalt osutada fiskaalagendi teenuseid, mida tavaliselt osutatakse valitsustele ja teistele avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, ilma et see rikuks laenukeeldu. Lisaks on määruses (EÜ) nr 3603/93 ette nähtud mitu sõnaselget ja täpselt määratletud vabastust keskpankade laenukeelust, mis on seotud fiskaalagendi funktsiooniga: i) avalikule sektorile võib anda päevasiseseid laene tingimusel, et need piirnevad päevaga ning neid ei saa pikendada;^[115] ii) avaliku sektori konto krediteerimine kolmandate isikute väljastatud tšekkidega enne maksja panga debiteerimist on lubatud juhul, kui tšeki kättesaamisest on kulunud kindlaksmääratud ajavahemik, mis vastab kõnealuse liikmesriigi keskpangal tšekkide sissenõudmiseks tavaliselt kuluvale ajavahemikule, eeldusel et võimalik kõikumine on erandlik, seotud väikese summaga ja tasakaalustub vähese aja möödudes;^[116] iii) keskpankade valduses olevaid avaliku sektori poolt käibele lastud ja avalikule sektorile laenatud münte ei loeta laenuvõimaluseks, kui selliste vahendite kogus on väiksem kui 10% ringluses olevatest müntidest.^[117]

Fiskaalagendi funktsiooni käsitlevad riiklikud õigusaktid peavad olema kooskõlas liidu õigusega üldiselt ja laenukeeluga konkreetselt.^[118] Arvestades asjaolu, et põhikirja artiklis 21.2 on sätestatud sõnaselgelt, et fiskaalagendi teenuste osutamine on keskpanga tavaline ja õiguspärane tegevus, on fiskaalagendi teenuste osutamine keskpanga poolt kooskõlas keskpankade laenukeeluga, eeldusel et need teenused jäävad fiskaalagendi funktsiooni piiridesse ning ei kujuta endast avaliku sektori kolmandate isikute ees võetud kohustuste finantseerimist keskpanga poolt või avalikule sektorile laenu andmist keskpanga poolt (v.a määruses (EÜ) nr 3603/93 kitsalt määratletud erandid).^[119] Kui riigi õigusaktid võimaldavad riigi keskpangas hoida valitsuse hoiuseid ja teenindada valitsuse kontosid, ei tähenda see vastuolu laenukeeluga, kui nende sätete alusel ei saa anda laenu, sh üleööarvelduslaenu. Laenukeelu järgimise suhtes tekib kahtlus aga näiteks juhul, kui hoiuste või jooksevkonto saldode tasustamine on riigi õigusaktide kohaselt võimalik pigem turumäärast kõrgema kui turumääraga võrdse või sellest madalama intressiga. Turumäärast kõrgema intressimääraga tasustamise puhul on sisuliselt tegemist laenuga, mis on vastuolus laenukeelu eesmärgiga ja võib seetõttu kahjustada keelu eesmärke. Mis tahes tasustamise puhul on oluline, et see kajastaks turuparameetreid. Eriti oluline on korrelatsioon hoiuse intressimäära ja tähtaja vahel.^[120] Liikmesriigi keskpanga poolt fiskaalagendi teenuste tasuta osutamine ei ole vastuolus laenukeeluga, eeldusel et tegemist on fiskaalagendi põhiteenustega.^[121]

Eesõiguste andmise keeld

Aluslepingu artiklis 124 on sätestatud, et „kõik liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, liikmesriikide keskvalitsustele, regionaalsetele, kohalikele või muudele avaliku võimu organitele, teistele avalik-õiguslikele isikutele või riigi osalusega äriühingutele rahaasutustes eesõigusi andvad meetmed on keelatud, kui need ei põhine usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutlustel”. Nagu laenukeelu puhul on eesõiguste andmise keelu eesmärk ärgitada liikmesriiki järgima nõuetekohast eelarvepoliitikat, mis ei võimalda eelarvepuudujääki laenuga rahastada ega anna avaliku sektori asutustele eesõigust finantsturgudel, sest see võiks tuua kaasa võla ülemäära kõrge taseme või liikmesriikide ülemäärase eelarvepuudujäägi.^[122]

Nõukogu määruse (EÜ) nr 3604/93^[123] artikli 1 lõike 1 kohaselt tähendavad kõik eesõigusi andvad meetmed kõiki avaliku võimu kasutamise käigus vastu võetud õigusakte või muid õiguslikke vahendeid, mis a) kohustavad rahaasutusi omandama või hoidma liidu institutsioonide või asutuste, liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega äriühingute võlakohustusi või b) annavad maksusoodustusi, millest võivad kasu saada ainult rahaasutused, või finantssoodustusi, mis ei järgi turumajanduse põhimõtteid, et soodustada selliste võlakohustuste omandamist või hoidmist nende asutuste poolt.

Liikmesriikide keskpangad kui avaliku võimu kandjad ei tohi võtta meetmeid, millega antakse avalikule sektorile eesõigustatud juurdepääs finantseerimisasutustele, kui sellised meetmed ei põhine usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutlustel. Lisaks ei tohi liikmesriikide keskpankade kehtestatud võlainstrumentide mobiliseerimise või pantimise eeskirju kasutada eesõiguste andmise keelust möödahiilimiseks.^[124] Liikmesriikide sellealaste õigusaktidega ei tohi kehtestada sellist eesõigustatud juurdepääsu.

Määruse (EÜ) nr 3604/93 artiklis 2 on usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutlused määratletud kui need kaalutlused, mis on ELi õigusaktidel põhinevate või nende suhtes järjepidevate riigisiseste õigus- ja haldusnormide aluseks ja mis on mõeldud rahaasutuste usaldatavuse edendamiseks, et tugevdada kogu finantssüsteemi stabiilsust ja nende asutuste klientide kaitset. Usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutluste eesmärk on tagada, et pangad oleksid oma hoiustajate jaoks maksevõimelised.^[125] Usaldatavusnõuete täitmise järelevalve vallas on ELi teisestes õigusaktides kehtestatud mitu nõuet krediidiasutuste usaldusväärsuse tagamiseks.^[126] Krediidiasutus on määratletud kui ettevõtja, kelle majandustegevuseks on hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite võtmine avalikkuselt ning enda arvel ja nimel laenu andmine.^[127] Lisaks peab krediidiasutustel, mida tavaliselt nimetatakse pankadeks, olema teenuste osutamiseks liikmesriigi pädeva asutuse luba.^[128]

Ehkki kohustuslikke reserve võib käsitleda usaldatavusnõuete osana, kuuluvad need riigi keskpanga tegevusraamistikku ning neid kasutatakse enamikus riikides, sealhulgas euroalal, rahapoliitika vahendina.^[129] Seoses sellega on suunise EKP/2014/60 I lisa punktis 2^[130] märgitud, et eurosüsteemi kohustusliku reservi süsteemi eesmärk on eelkõige saavutada sellised eesmärgid nagu rahaturu intressimäärade stabiliseerimine ja struktuurse likviidsuspuudujäägi loomine (või suurendamine).^[131] EKP nõuab, et euroalal asutatud krediidiasutused hoiaksid kohustuslikku reservi (hoiustena) oma riigi keskpanga kontol.^[132]

Käesolevas aruandes on tähelepanu all nii liikmesriikide keskpankade vastuvõetud riigisiseste õigusaktide kui ka liikmesriikide keskpankade põhikirjade vastavus aluslepingus sätestatud eesõiguste andmise keelule. Aruanne ei mõjuta aga hinnangut selle kohta, kas liikmesriikide seadusi, määrusi, eeskirju või haldusakte kasutatakse eesõiguste andmise keelust möödahiilimiseks usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutluste ettekäändel. Selline hinnang jääb käesoleva aruande käsitlusalast välja.

2.2.6 „Euro” ühtne kirjapilt

Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 4 on sätestatud: „Liit rajab majandus- ja rahaliidu, mille rahaühik on euro.” Aluslepingute ladina tähestikuga keeleversioonides on ühisraha nimetus järjepidevalt ainsuse nimetavas käändes kujul „euro”. Kreeka tähestikus on euro „ευρώ” ja kirillitsas „евро”.^[133] Sellega kooskõlas selgitatakse nõukogu 3. mai 1998. aasta määruses (EÜ) nr 974/98 euro kasutuselevõtu kohta^[134], et ühisraha nimetus peab Euroopa Liidu kõigis ametlikes keeltes olema üks ja sama, võttes arvesse erinevate tähestike olemasolu. Aluslepingutes nõutakse ühtset kirjapilti sõna „euro” ainsuse nimetava käände kasutamisel kõikides liidu ja liikmesriikide õigusaktide sätetes, võttes arvesse eri tähestikke.

Pidades silmas liidu ainupädevust ühisraha nimetuse määramisel, on mis tahes kõrvalekalded sellest nõudest aluslepingutega vastuolus ja need tuleb kõrvaldada^[135]. Ehkki see põhimõte kehtib liikmesriikide igat liiki õigusaktide kohta, keskendutakse riike käsitlevates peatükkides antud hinnangus liikmesriikide keskpankade põhikirjadele ning seadustele, mis käsitlevad eurole üleminekut.

2.2.7 Riikide keskpankade õiguslik lõimumine eurosüsteemiga

Kui liikmesriigi õigusaktides (eeskätt keskpanga põhikirjas, kuid ka teistes õigusaktides) on sätteid, mis takistaksid eurosüsteemiga seotud ülesannete täitmist või EKP otsuste järgimist, on need pärast euro kasutuselevõttu liikmesriigi poolt vastuolus eurosüsteemi tõhusa toimimisega. Seetõttu on liikmesriikide õigusakte vaja kohandada, et tagada nende vastavus aluslepingule ning EKPSi ja EKP põhikirjale eurosüsteemiga seotud ülesannete puhul. Et täita aluslepingu artiklit 131, pidid liikmesriikide õigusaktid olema selle vastavuse tagamiseks kohandatud EKPSi loomise kuupäevaks (Rootsi puhul) või 1. maiks 2004, 1. jaanuariks 2007 ja 1. juuliks 2013 (liikmesriikide puhul, kes ühinesid liiduga nendel kuupäevadel). Õigusaktidest tulenevad nõuded, mis on seotud liikmesriigi keskpanga täieliku õigusliku lõimumisega eurosüsteemi, jõustuvad siiski alles täielikul lõimumisel, st kuupäeval, mil erandiga liikmesriik võtab kasutusele euro.

Käesolevas aruandes pööratakse tähelepanu peamiselt nendele valdkondadele, mille puhul õigusaktide sätted võivad takistada liikmesriikide keskpankade vastavust eurosüsteemi nõuetele. Need on sätted, a) mis võivad takistada liikmesriigi keskpankade osalemist EKP otsustusorganite määratud ühtse rahapoliitika rakendamisel või b) raskendada liikmesriigi keskpanga presidendi ülesannete täitmist EKP nõukogu liikmena või c) olla vastuolus EKP eesõigustega või d) mis ei teadvusta, et EKPSiga seotud ülesannete ainupädevus liikmesriikides, mille vääring on euro, kuulub lõplikult liidule,^[136] või e) mille kohaselt on liikmesriikide keskpangad oma EKPSiga seotud ülesannete täitmisel seotud riiklike ametiasutuste otsustega, mis on vastuolus EKP õigusaktidega. Nende sätete valdkondi eristatakse järgmiselt: majanduspoliitilised eesmärgid, ülesanded, finantssätted, vahetuskursipoliitika ja rahvusvaheline koostöö. Samuti mainitakse ära muud valdkonnad, milles liikmesriikide keskpankade põhikirju võib olla vaja kohandada.

Majanduspoliitilised eesmärgid

Liikmesriigi keskpanga täielik lõimumine eurosüsteemi eeldab, et tema põhikirjast tulenevad eesmärgid oleksid vastavuses EKPSi eesmärkidega, mis on sätestatud põhikirja artiklis 2. Muu hulgas tähendab see, et riigisiseseid eesmärke – näiteks kui põhikirjas osutatakse kohustusele viia ellu rahapoliitikat asjaomase liikmesriigi üldise majanduspoliitika raamistikus – on vaja kohandada. Lisaks peavad liikmesriigi keskpanga teisesed eesmärgid järgima ja mitte mõjutama tema kohustust toetada liidu üldist majanduspoliitikat, selleks et aidata kaasa Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud liidu eesmärkide saavutamisele, mis on omakorda eesmärk, mis ei piira hinnastabiilsuse säilitamise eesmärki.^[137]

Ülesanded

Euro kasutusele võtnud liikmesriigi keskpanga ülesanded on valdavalt kindlaks määratud aluslepingu ning EKPSi ja EKP põhikirjaga, arvestades selle riigi keskpanga staatust eurosüsteemi lahutamatu osana. Aluslepingu artikli 131 järgimiseks tuleb seepärast liikmesriigi keskpanga põhikirja ülesandeid käsitlevaid sätteid võrrelda aluslepingu ning EKPSi ja EKP põhikirja vastavate sätetega ning seejärel vastuolud kõrvaldada.^[138] See kehtib kõikide sätete kohta, mis pärast euro kasutuselevõttu ja eurosüsteemiga lõimumist takistaksid EKPSiga seotud ülesannete täitmist, eelkõige aga nende sätete kohta, milles ei ole arvestatud EKPSi pädevust kooskõlas põhikirja IV peatükiga.

Liikmesriigi õigusaktide sätted, mis käsitlevad rahapoliitikat, peavad ette nägema, et liidu rahapoliitika ülesannet tuleb täita eurosüsteemi kaudu.^[139] Liikmesriigi keskpanga põhikiri võib sisaldada sätteid rahapoliitika instrumentide kohta. Aluslepingu artikli 131 järgimiseks peavad need sätted olema võrreldavad aluslepingu ning EKPSi ja EKP põhikirja sätetega ning mis tahes vastuolud tuleb kõrvaldada.

Riigi rahanduse arengu jälgimine on ülesanne, mida liikmesriigi keskpank korrapäraselt täidab, et kujundatavat rahapoliitilist seisukohta asjakohaselt hinnata. Tuginedes oma jälgimistegevusele ja nõuannete sõltumatusele, võivad liikmesriikide keskpangad esitada ka seisukohad riigi rahanduse arengu kohta, et aidata kaasa Euroopa rahaliidu nõuetekohasele toimimisele. Rahapoliitilistel eesmärkidel riigi rahanduse arengu jälgimine riigi keskpanga poolt peaks põhinema juurdepääsul kõigile asjaomastele riigi rahanduse andmetele. Seega tuleks keskpankadele tagada tingimusteta, õigeaegne ja automaatne juurdepääs kogu asjakohasele riigi rahanduse statistikale. Siiski ei tohiks keskpanga roll ulatuda kaugemale jälgimistegevusest, mis tuleneb otse või kaudselt tema rahapoliitilise mandaadi täitmisest või on sellega seotud.^[140] Riigi keskpangale antud ametlik volitus hinnata prognoose ja riigi rahanduse arengut tähendab, et keskpangale on antud ülesanne eelarvepoliitikat kujundada (ja ka selle eest vastutada). See võib ohustada keskpanga rahapoliitiliste ülesannete täitmist eurosüsteemis ja tema iseseisvust.^[141]

Seoses finantsturgude häirete käsitlemiseks tehtud seadusandlike algatustega on EKP rõhutanud, et euroala rahaturu riiklikes segmentides tuleb vältida mis tahes moonutusi, kuna need võivad kahjustada ühtse rahapoliitika rakendamist. Eelkõige puudutab see riigigarantiide laiendamist pankadevahelistele hoiustele.^[142]

Liikmesriigid peavad tagama, et riigisisesed seadusandlikud meetmed, mille eesmärk on lahendada ettevõtete ja kutsespetsialistide likviidsusprobleeme, nagu näiteks nende võlad finantseerimisasutustele, ei avaldaks turu likviidsusele negatiivset mõju. Eelkõige ei tohi sellised meetmed olla vastuolus avatud turumajanduse põhimõttega, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3, kuna see võib takistada laenuvoogu, oluliselt mõjutada finantseerimisasutuste ja finantsturgude stabiilsust ning seega ka eurosüsteemi ülesannete täitmist.^[143]

Liikmesriigi õigusaktide sätted, millega määratakse pangatähtede emiteerimise ainuõigus liikmesriigi keskpangale, peavad pärast euro kasutuselevõttu tunnustama EKP nõukogu ainuõigust anda aluslepingu artikli 128 lõike 1 ja põhikirja artikli 16 alusel luba europangatähtede emiteerimiseks. Õigus europangatähti emiteerida kuulub EKP-le ja liikmesriikide keskpankadele. Liikmesriigi õigusaktide sätted, mis võimaldavad valitsusel avaldada mõju sellistes küsimustes nagu europangatähtede nimiväärtused, tootmine, maht ja ringlusest kõrvaldamine, tuleb samuti kas tunnistada kehtetuks või muuta neid selliselt, et nendes tunnustatakse EKP pädevust seoses europangatähtedega vastavalt aluslepingu ja põhikirja sätetele. Sõltumata müntidega seotud ülesannete jaotusest liikmesriigi valitsuse ja keskpanga vahel tuleb asjakohastes sätetes tunnustada EKP õigust kiita pärast euro kasutuselevõttu heaks euromüntide emissiooni maht. Liikmesriik ei tohi käsitleda ringluses olevat sularaha oma keskpanga võlana valitsusele, kuna see ei sobiks kokku ühisraha kontseptsiooniga ning oleks vastuolus eurosüsteemi õigusliku lõimumise nõuetega.^[144]

Seoses välisvaluutareservide haldamisega^[145] rikub aluslepingut iga selline euro kasutusele võtnud liikmesriik, kes ei kanna enda ametlikke välisvaluutareserve^[146] üle oma keskpanka. Samuti ei oleks aluslepingu artikli 127 lõike 2 kolmanda taandega kooskõlas kolmanda isiku – näiteks valitsuse või parlamendi – õigus mõjutada liikmesriigi keskpanga otsuseid ametlike välisvaluutareservide haldamise kohta. Peale selle peab liikmesriigi keskpank eraldama EKP-le välisvaluutareserve mahus, mis on võrdeline liikmesriigi osaga EKP märgitud kapitalis. Seega ei tohi olla mingeid juriidilisi takistusi, mis ei võimaldaks liikmesriigi keskpangal oma välisvaluutareservi osa EKP-le üle kanda.

Statistika puhul tuleb tähele panna, et ehkki põhikirja artikli 34.1 alusel vastu võetud statistikaalased õigusaktid ei anna õigusi ega pane kohustusi liikmesriikidele, kes ei ole eurot kasutusele võtnud, kohaldatakse põhikirja artiklit 5, mis käsitleb statistilise teabe kogumist, kõikide liikmesriikide suhtes olenemata sellest, kas nad on euro kasutusele võtnud või mitte. Seega on liikmesriigid, mille rahaühik ei ole euro, kohustatud riigi tasandil kavandama ja võtma kõik meetmed, mida nad peavad sobivaks selleks, et koguda EKP statistikaaruandlusnõuete täitmiseks vajalikku statistilist teavet ning teha statistikavaldkonnas õigeaegseid ettevalmistusi, et saada liikmesriigiks, mille rahaühik on euro.^[147] Liikmesriigi õigusaktid, millega sätestatakse liikmesriigi keskpanga ja riikliku statistikaameti koostöö raamistik, peavad tagama liikmesriigi keskpanga sõltumatuse tema ülesannete täitmisel EKPSi statistikaraamistikus.^[148]

Finantssätted

Põhikirja finantssätted hõlmavad eeskirju raamatupidamise^[149], auditeerimise^[150], kapitali märkimise^[151], välisvaluutareservide ülekandmise^[152] ja emissioonitulu jaotamise kohta.^[153] Liikmesriigi keskpangal peab olema võimalik nendest sätetest tulenevaid kohustusi täita ning seetõttu tuleb kõik sellega vastuolus olevad sätted riigi õigusaktides kehtetuks tunnistada.

Vahetuskursipoliitika

Erandiga liikmesriigis võivad kehtida õigusaktid, milles on sätestatud, et asjaomase liikmesriigi vahetuskursipoliitika eest vastutab valitsus ja et liikmesriigi keskpangale on antud nõuandev ja/või täidesaatev funktsioon. Euro kasutuselevõtmise ajaks peavad sellised õigusaktid kajastama siiski seda, et vastutus euroala vahetuskursipoliitika eest on aluslepingu artiklite 138 ja 219 kohaselt läinud üle liidu tasandile.

Rahvusvaheline koostöö

Euro kasutuselevõtmiseks peavad liikmesriigi õigusaktid olema vastavuses põhikirja artikliga 6.1, mille kohaselt otsustab EKP EKPSi esindatuse eurosüsteemile usaldatud ülesandeid hõlmavas rahvusvahelises koostöös. Liikmesriigi õigusaktides, mis lubavad riigi keskpangal osaleda rahvusvahelistes rahaasutustes, peab olema sätestatud, et selleks on vaja EKP heakskiitu (põhikirja artikkel 6.2).

Muud sätted

Lisaks eespool käsitletud küsimustele on teatavate liikmesriikide õigusaktide sätteid vaja kohandada ka teistes valdkondades (näiteks arveldus- ja maksesüsteemid ning teabevahetus).

3 Majandusliku lähenemise seis

Selles peatükis esitatakse horisontaalne ülevaade. Mõnda koguhinnangu puhul asjakohast tegurit ei ole käsitletud käesolevas, vaid 4. ja 5. peatükis.

Mis puutub vastavusse lähenemiskriteeriumidega, siis on alates EKP 2018. aasta lähenemisaruandest tehtud piiratud edusamme (vt tabel 3.1). Aruandes käsitletud seitsmest riigist viies on ÜTHI-inflatsioon üle kontrollväärtuse, samas kui 2018. aastal oli neid riike vaid kaks. Alates 2018. aasta maist on pikaajaliste intressimäärade 12 kuu erinevused võrreldes euroalaga edasi vähenenud aruandes käsitletud seitsmest riigist kolmes ja vaid ühes riigis on see üle kontrollväärtuse, samas kui 2018. aastal oli selliseid riike kaks. Ehkki ükski riik ei osale vahetuskursimehhanismis (ERM2), on kaks riiki väljendanud kavatsust taotleda oma vääringu kaasamist ERM2. Mõne käesolevas aruandes uuritud riigi vääringu vahetuskurss on viimase paari aasta jooksul euro suhtes tublisti kõikunud. Enamikus riikides, ühe märgatava erandiga, on tehtud mõningaid edusamme eelarve tasakaalustamatuse vähendamisel.

Pärast eelmise lähenemisaruande avaldamist ja koroonaviiruse (COVID-19) kriisi puhkemist 2020. aasta esimeses kvartalis on käesolevas aruandes käsitletavast seitsmest riigist enamikus majandusolukord jäänud üldjoontes muutumatuks. Hoolimata halvenevast väliskeskkonnast, eriti pärast 2019. aastat, on jõuline sisenõudlus endiselt enamikul juhtudel majandusaktiivsust toetanud. Sisenõudlust on peamiselt toetanud hõive ja palkade püsiv kasv, samuti mitme riigi paindlik raha- ja eelarvepoliitika. Tööturu tingimused on enamikul juhtudel muutunud üha rangemaks. Mõnes riigis mõjutas tööjõupuudust ka netorändest tingitud tööealise elanikkonna vähenemine. Kõikides riikides on tehtud edusamme välismajanduse tasakaalustamatuse korrigeerimisel ja välisrahastamisest sõltuvuse vähendamisel. See on suurendanud enamiku vaatlusaluste riikide vastupidavust. Siiski esineb veel mitmesuguseid olulisi haavatavusi, ehkki riigiti erineval määral. Juhul kui haavatavused jäävad riikides, kus SKP elaniku kohta on väiksem, asjakohase tähelepanuta, võivad need nende lähenemisprotsessi tõenäoliselt pika aja vältel aeglustada. Alates 2020. aasta algusest on majanduskeskkond aga COVID-19 puhangu tõttu märgatavalt halvenenud. Majandusaktiivsus on kõigis vaatlusalustes riikides selgelt aeglustunud ja mõnes riigis isegi kahanenud. Riiklikud asutused on võtnud märkimisväärseid eelarve-, makrotasandi usaldatavusjärelevalve, järelevalve- ja rahapoliitika meetmeid, et leevendada COVID-19 tekitatud majanduskahju.

Seoses hinnastabiilsuse kriteeriumiga tuleb märkida, et aruandes käsitletavast seitsmest riigist viies oli 12 kuu keskmine inflatsioonimäär kõrgem kui kontrollväärtus 1,8% (vt joonis 3.1). Bulgaarias, Poolas, Rumeenias, Tšehhis ja Ungaris ületas inflatsioonimäär kontrollväärtust, samas kui Rootsis oli see kontrollväärtusest allpool ning Horvaatias märkimisväärselt allpool. Koroonaviiruse (COVID-19) pandeemiat silmas pidades valitseb suur ebakindlus selles, kuidas inflatsioonimäär lähikuudel areneb. 2018. aasta lähenemisaruandes olid Tšehhi ja Ungari ainsad riigid, mille inflatsioonimäär oli kõrgem tollasest kontrollväärtusest 1,9%.

Selle aruande avaldamise ajal rakendatakse ühes vaatlusaluses riigis ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, eelmise aruande ajal aga ei rakendatud seda ühegi riigi suhtes. COVID-19 pandeemia tõttu eeldatakse sellegipoolest, et 2020. aastal halvenevad kõigi riikide eelarvepositsioonid tunduvalt. Kõigis vaatlusalustes riikides, v.a Rumeenia, oli eelarvepuudujääk 2019. aastal allpool 3% kontrollväärtust. Bulgaarias, Horvaatias, Tšehhis ja Rootsis esines 2019. aastal ülejääk. Rumeenias on puudujääk pärast 2018. aasta lähenemisaruannet järsult suurenenud, tõustes 2017. aasta 2,6%-lt SKPst 2019. aastaks 4,3%-le SKPst (vt joonis 3.2), ning 2020. aasta aprillis alustati ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust. 2020. aastal peaks eelarve puudujäägi ja SKP suhe COVID-19 pandeemia tagajärjel jääma Euroopa Komisjoni 2020. aasta kevadprognoosi kohaselt kõigis riikides, v.a Bulgaaria, 3% kontrollväärtusest kõrgemaks. Traditsioonilise poliitika mittemuutumise eelduse alusel (st eeldusel, et kriisi leevendamiseks võetud eelarvemeetmed on ajutised) peaks ülemäärane eelarvepuudujääk 2021. aastast alates märkimisväärselt kahanema kõigis vaatlusalustes riikides, v.a Rumeenia (ja langema allapoole 3% kontrollväärtust Bulgaarias, Rootsis ja Horvaatias). Mis puudutab võlakriteeriumi, siis Poolas oli võla suhtarv 2019. aastal allpool 50% SKPst. Tšehhis, Rumeenias ja Rootsis oli võla suhtarv 30–40% SKPst ning Bulgaarias pisut üle 20% SKPst (vt joonis 3.3). Nagu ka 2017. aasta lähenemisaruandes, olid Horvaatia ja Ungari ainsad riigid, mille valitsemissektori võla suhe SKPsse ületas 2019. aastal 60% kontrollväärtust. Mõlemas riigis vähenes võla suhtarv ajavahemikus 2015–2019 ja lähenes 2019. aasta lõpus rahuldava tempoga tasemele 60% SKPst. COVID-19 pandeemia peaks Euroopa Komisjoni 2020. aasta kevadprognoosi kohaselt 2020. aastal siiski eeldatavasti kaasa tooma võla suhtarvu tõusu kõigis vaatlusalustes riikides.

Kui vaadata vahetuskursi kriteeriumi täitmist, siis ei osale käesoleva aruande avaldamise ajal ükski vaatlusalune riik ERM2s. Bulgaaria ja Horvaatia ametiasutused on siiski väljendanud kavatsust taotleda leevi ja kuna kaasamist ERM2. Juulis 2018 kiitsid euroala riikide rahandusministrid, EKP ning Taani rahandusministeeriumi esindajad ja Taani keskpanga president heaks Bulgaaria ametiasutuste kavatsuse võtta kasutusele ERM2s edukaks osalemiseks vajalikud elemendid. Samuti toetasid euroala riikide rahandusministrid ja Taani rahandusminister, EKP ja Taani keskpanga president 2019. aasta juulis Horvaatia ametiasutuste kavatsust võtta kasutusele ERM2s edukaks osalemiseks vajalikud elemendid. Sellega seoses on Bulgaaria ja Horvaatia võtnud hulga kohustusi poliitikavaldkondades, mis on väga asjakohased sujuvaks osalemiseks ERM2s. Kui vaadata vahetuskursi kriteeriumi muutumist, siis enamikus vaatlusalustes riikides oli vahetuskursi volatiilsus terve vaatlusperioodi jooksul kuni 2020. aasta veebruarini suhteliselt suur. Erandid olid Bulgaaria, kes kasutab euro suhtes fikseeritud valuutakomitee süsteemi, Horvaatia, kes kasutab rangelt juhitavat ujuvkurssi, ja vähemal määral Rumeenia. Kuni 2020. aasta veebruarini odavnesid Ungari forint ja vähemal määral Rumeenia leu euro suhtes, Poola zloti kurss jäi peaaegu muutumatuks ja Tšehhi kroon kallines (vt joonis 3.4). Alates 2020. aasta märtsist, pärast koroonaviiruse puhangut Euroopas ning selle mõju majandusaktiivsusele ja üleilmsetele finantsturgudele, on käesolevas aruandes vaadeldud riikide vääringud, välja arvatud Bulgaaria leev, kogenud märkimisväärset odavnemissurvet.

Mis puudutab pikaajaliste intressimäärade lähenemist, siis olid seitsmest vaatlusalusest riigist vaid ühes pikaajalised intressimäärad kontrollväärtusest 2,9% kõrgemal (vt joonis 3.5). Intressimäärad olid üle kontrollväärtuse Rumeenias, samas kui väikseimad väärtused esinesid Bulgaarias ja Rootsis. Seevastu 2018. aasta lähenemisaruandes olid pikaajalised intressimäärad nii Poolas kui ka Rumeenias kõrgemad kontrollväärtusest, mis tol ajal oli 3,2%.

Lähenemiskriteeriumide täitmise hindamisel on esmatähtis tegur jätkusuutlikkus. Saavutatud lähenemine peab olema kestev, mitte ajutine. Majandus- ja rahaliidu esimese kümnendi jooksul selgus, et nõrgad majandusalused, riikide liiga leebe makromajanduslik kurss ja ülemäära optimistlikud ootused reaalsete sissetulekute lähenemise suhtes ei ohusta mitte üksnes asjaomaseid riike, vaid ka euroala kui terviku tõrgeteta toimimist. Arvuliste lähenemiskriteeriumide täitmine teatud hetkel iseenesest ei taga edukat euroala liikmesust. Seetõttu peaksid euroalaga ühinevad riigid tõendama oma lähenemisprotsessi kestlikkust ning suutlikkust täita püsivaid kohustusi, mis euro kasutuselevõtuga kaasnevad. See on nii iga riigi enda kui ka euroala huvides.

Paljudes vaatlusalustes riikides on jätkusuutliku lähenemise tagamiseks vaja teha püsivaid poliitikakohandusi. Jätkusuutliku lähenemise eeltingimus on makromajanduslik stabiilsus, eriti aga range eelarvepoliitika. Makromajanduslike šokkidega toimetulekuks on oluline toote- ja tööturu suur paindlikkus. Riigis peab valitsema stabiilsuse kultuur koos hästi kinnistunud inflatsiooniootustega, mis aitavad saavutada stabiilsete hindade keskkonda. Vaja on tingimusi, mis soodustavad kapitali ja tööjõu tõhusat kasutamist majanduses, et suurendada kogutootlikkust ja edendada pikaajalist majanduskasvu. Jätkusuutlik lähenemine nõuab ka usaldusväärseid institutsioone ja toetavat ärikeskkonda. Vaja on tugevat majanduslikku lõimumist euroalaga, et tekiks majandustsüklite sünkroniseerumine. Peale selle peavad olema tagatud sobivad makrotasandi usaldatavusjärelevalve meetmed, et vältida makromajandusliku tasakaalustamatuse süvenemist, näiteks ülemäärast varahindade kasvu ning laenutegevuse järskude tõusude ja languste tsükleid. Samuti peab olema kehtestatud asjakohane finantsasutuste järelevalve raamistik. Euroopa Komisjoni süvaanalüüsi läbivate riikide puhul on oluline käsitleda nende majanduses valitsevat tasakaalustamatust. Veel üks tähtis tegur majandusliku lõimumise ja lähenemise seisukohast on institutsioonilise keskkonna tugevus.

3.1 Hinnastabiilsuse kriteerium

Seoses hinnastabiilsuse kriteeriumiga oli 2020. aasta märtsis vaatlusalusest seitsmest riigist viies 12 kuu keskmine inflatsioonimäär kõrgem kui kontrollväärtus 1,8%. Inflatsioon kiirenes euroalal 2018. aastal ning hakkas siis 2019. aastal märkimisväärselt aeglustuma, peamiselt madalamate energiahindade ja majandusaktiivsuse aeglustumise tõttu. Seevastu enamikus vaatlusalustes riikides kiirenes inflatsioon põhiliselt tugeva sisenõudluse tõttu edasi või jäi suhteliselt kõrgeks. Selle tagajärjel ületas Bulgaarias, Poolas, Rumeenias, Tšehhis ja Ungaris inflatsioonimäär kontrollväärtust olulisel määral, samas kui Rootsis oli see kontrollväärtusest allpool ning Horvaatias märkimisväärselt allpool. 2020. aasta alguses aeglustus inflatsioon enamikus vaatlusalustes riikides, ehkki erineval määral, ja seda peamiselt madalama naftahinna tõttu.

Viimase kümne aasta jooksul on nii inflatsiooni keskmine määr kui ka selle volatiilsus olnud vaatlusalustes riikides vägagi erinev. Sellel ajavahemikul oli Rumeenia ja Ungari keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär tunduvalt üle 2%. Tšehhis ja Poolas oli keskmine inflatsioonimäär pigem 1,5% lähedal. Bulgaarias, Horvaatias ja Rootsis on viimase kümne aasta keskmine inflatsioonimäär on olnud pisut üle 1,0%. Sellel ajavahemikul olid hinnad eriti muutlikud Bulgaarias, Ungaris, Horvaatias, Poolas ja Rumeenias, sest inflatsioon kõikus nendes riikides suhteliselt suures ulatuses. Inflatsioonimäära volatiilsus oli väikseim Rootsis. Ehkki viimasel aastakümnel on lähenemise vallas tehtud edusamme, suurenesid inflatsioonierinevused vaatlusperioodil 2019. aasta aprillist kuni 2020. aasta märtsini enamikus vaatlusalustes riikides.

Pikemaajalises hindade arengus kajastus paljude riikide heitlikum makromajanduslik keskkond. 2010. aastal olid enamikus vaatlusalustes riikides hindade arengus suuremad lahknevused, milles kajastus osalt majanduskasvu taastumise erinev kiirus ja reguleeritud hindadega seotud riigipõhised meetmed. 2013. aastal hakkas inflatsioon kõigis vaatlusalustes riikides pidurduma; selle määr jõudis ajalooliselt madalale ja sageli isegi negatiivsele tasemele. Selles ulatuslikus muutuses kajastusid peamiselt üleilmsete toormehindade areng, impordihindade väike inflatsioonisurve ja kasutamata tootmisvõimsuse püsimine mõnes riigis. Üleilmsete toormehindade arengul on olnud iseäranis tugev mõju Kesk- ja Ida-Euroopa riikide majandusele, arvestades suhteliselt suurt energia- ja toiduainehindade osakaalu nende ÜTHI-korvides. Mõnes vaatlusaluses riigis survestasid inflatsioonimäära langema ka reguleeritud hindade ja kaudsete maksude alandamine või nominaalse efektiivse vahetuskursi tugevnemine. Eeltoodut arvesse võttes on rahapoliitilisi tingimusi tublisti leevendatud. 2017. aastast peale kiirenes inflatsioon märkimisväärselt tänu suurenenud majandusaktiivsuse suurenemisele, millele aitasid eelkõige kaasa kindel sisenõudlus ning energia- ja toormehindade tõus. Hoolimata välistest raskustest ja madalamatest energiahindadest püsis inflatsioon 2019. aastal ja 2020. aasta alguses jätkuvalt kiire enamikus aruandes käsitletud riikides. Selle põhjused olid jõuline sisenõudlus, üha rangemad tööturutingimused ja toiduainehinnad. Samal ajal on raha- ja eelarvepoliitika jäänud enamikus riikides paindlikuks või väga paindlikuks.

Inflatsioon peaks lähiaastail enamikus vaatlusalustes riikides aeglustuma, ehkki mõnes riigis jääb see suhteliselt kõrgeks. Praeguste erandlike asjaolude tõttu on prognoosides ebatavaliselt palju ebakindlust. Suuremas osas vaatlusalustes riikides valmistab muret inflatsiooni lähenemise jätkusuutlikkus pikema aja vältel. Euroopa Komisjoni 2020. aasta kevade majandusprognoosi kohaselt peaks inflatsioon eeldatavasti prognoosiperioodi jooksul enamikus riikides, v.a Poola, aeglustuma. COVID-19 pandeemia tõttu on 2020. aastal veelgi halvenenud eeskätt rahvusvaheline keskkond. Suur ebakindlus ümbritseb ka vähenenud nõudlusest tingitud inflatsioonimäära alanemise ja tarnehäiretest tuleneva tõususurve ohtu, eelkõige toiduainehindade puhul, millel on mõne vaatlusaluse riigi ÜTHI-korvides märkimisväärne kaal. 2020. aastal peaks deflatsioonisurvet toetama ka naftahinna järsk langus. Inflatsioon peaks siiski Tšehhis, Ungaris, Poolas ja Rumeenias jääma prognoosiperioodil suuremaks kui 1,8%. Inflatsiooniväljavaadetega seotud riskid on üldjoontes tasakaalustatud kõigis vaatlusalustes riikides, v.a Poolas, kus risk on negatiivne. Tõusuriskid on peamiselt seotud oodatust kiirema taastumisega COVID-19 pandeemia tekitatud majanduslangusest, samas kui pikemaajalisem majanduslangus kujutab endast suurt negatiivset riski inflatsiooniväljavaatele. Kaugemale ette vaadates on tõenäoline, et paljudes siin käsitletud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, sest SKP elaniku kohta ja hinnatasemed on endiselt palju madalamad kui euroalal, välja arvatud juhul, kui nominaalse vahetuskursi kallinemine mõnes riigis avaldab sellele vastupidist mõju.

Jätkusuutlikku hinnastabiilsust soodustava keskkonna tekkimise eeldus muu hulgas käesolevas aruandes käsitletud riikides on stabiilsusele suunatud majanduspoliitika, struktuurireformid ja finantsstabiilsust tagavad meetmed. Hinnastabiilsust toetava keskkonna saavutamine või säilitamine sõltub otsustavalt edasiste struktuurireformide elluviimisest. Eelkõige peaks palgakasv kajastama tööviljakuse kasvu ettevõtte tasandil ning võtma arvesse tööturutingimusi ja konkureerivate riikide arengut. Reforme on vaja jätkata ka töö- ja tooteturgude toimimise edasiseks parandamiseks ning majanduse ja tööhõive kasvu toetavate tingimuste säilitamiseks. Selleks on väga tähtis, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikides võetaks tõhusamat juhtimist toetavaid meetmeid ja parandataks veelgi institutsioonide kvaliteeti. Arvestades, et Horvaatia rangelt juhitud vahetuskursirežiimis ja Bulgaarias kasutatavas valuutakomitee süsteemis on vähe rahapoliitilist mänguruumi, ning selleks, et üleminek ERM2-le ja selles osalemine oleks sujuv, on äärmiselt tähtis, et muud poliitikavaldkonnad toetaksid nende riikide majanduse võimet säilitada hinnastabiilsus, tulla toime riigile eriomaste šokkidega ning vältida makromajandusliku tasakaalustamatuse süvenemist. Finantssektori ja järelevalvemeetmete eesmärk peaks olema veelgi suurema finantsstabiilsuse tagamine. Selleks et finantssüsteemi usaldusväärsust veelgi suurendada, peaksid riikide pädevad asutused edaspidigi täiustama oma järelevalvetavasid, sealhulgas järgides asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste kohaldatavaid soovitusi ning tehes järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega.

3.2 Valitsemissektori eelarvepositsiooni kriteerium

Selle aruande avaldamise ajal rakendatakse ühes vaatlusaluses riigis ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, samas kui 2018. aastal ei rakendatud sellist menetlust ühegi riigi suhtes. Alates 2018. aastast on Rumeenia eelarvepuudujäägi väljavaade järsult halvenenud ja 2019. aastal ületas see kontrollväärtust 3% SKPst. 2020. aasta aprillis hakati rakendama ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust korrigeerimise tähtajaga 2022. Kõigis teistes riikides oli 2019. aastal eelarveülejääk või eelarvepuudujäägi ja SKP suhtarv allpool kontrollväärtust. Ungaris ja Poolas oli eelarvepuudujääk vastavalt 2,0% ja 0,7% SKPst, Tšehhis, Horvaatias ja Rootsis esines aga väike ülejääk, vastavalt 0,3%, 0,4% ja 0,5% SKPst, ning Bulgaarias oli ülejääk pisut üle 2,0% SKPst.

Aastatel 2017–2019 halvenes eelarveseisund enamikus käesolevas aruandes käsitletud riikides, v.a Bulgaarias, Ungaris ja Poolas, kus see paranes. Rumeenias, Horvaatias, Tšehhis ja Rootsis võib valitsemissektori eelarvepositsiooni halvenemist selgitada peamiselt eelarvepoliitika seisundi lõdvenemisega, mida osaliselt tasakaalustas soodsam makromajanduslik areng. Poolas ja Ungaris aitasid head makromajanduslikud tingimused kaasa valitsemissektori eelarvepuudujäägi ja SKP suhte vähenemisele.

2020. aastal peaks eelarvepuudujäägi ja SKP suhe COVID-19 pandeemia tagajärjel jääma Euroopa Komisjoni prognoosi kohaselt kõigis riikides, v.a Bulgaaria, 3% kontrollväärtusest kõrgemaks. Valitsemissektori eelarvetasakaalu järsk langus peaks eelduste kohaselt tulenema majandusaktiivsuse tuntavast halvenemisest ja kriisi leevendamiseks rakendatud eelarvepoliitilistest meetmetest. Eelarvetasakaal peaks halvenema umbes 3 protsendipunkti võrra Ungaris, 5 protsendipunkti võrra Bulgaarias ja Rumeenias, 6–7 protsendipunkti võrra Tšehhis ja Rootsis, 7,5 protsendipunkti võrra Horvaatias ning ligikaudu 9 protsendipunkti võrra Poolas.

Horvaatias ja Ungaris moodustas valitsemissektori võlg 2019. aastal üle 60% SKPst, kuid teistes vaatlusalustes riikides oli võlatase sellest künnisväärtusest madalam või tunduvalt madalam (vt tabel 3.1 ja joonis 3.3). Aastatel 2017–2019 vähenes valitsemissektori võla suhe SKPsse kõikides vaatlusalustes riikides, välja arvatud Rumeenia, kus see peaaegu stabiliseerus. Võla suhe kahanes 6,6 protsendipunkti võrra Ungaris, 5,7 protsendipunkti võrra Rootsis, 4,9 protsendipunkti võrra Bulgaarias, 4,7 protsendipunkti võrra Poolas, 4,5 protsendipunkti võrra Horvaatias ja 3,9 protsendipunkti võrra Tšehhis. Pikemas plaanis – 2010. aastast 2019. aastani – tõusis valitsemissektori võla suhe SKPsse järsult Horvaatias (15,4 protsendipunkti) ning märgatavalt Rumeenias (5,6 protsendipunkti) ja Bulgaarias (5,0 protsendipunkti), kuid ülejäänud riikides suhtarv vähenes.

2020. aastaks prognoosib Euroopa Komisjon COVID-19 pandeemia tõttu võla suhtarvu kasvu kõikides riikides. Samuti püsib komisjoni prognoosi kohaselt võlasuhe 2020. aastal allpool või kõvasti allpool 60% kontrollväärtust kõigis riikides peale Horvaatia ja Ungari.

Tulevikule mõeldes ja jättes kõrvale COVID-19 pandeemiaga tegelemiseks võetud poliitikameetmed, on väga oluline, et vaatlusalused riigid saavutaksid ja/või säilitaksid tugeva ja jätkusuutliku eelarvepositsiooni. Rumeenia, kus rikuti 2019. aastal eelarve suhtarvu künnist, peaks tagama stabiilsuse ja majanduskasvu pakti normidele vastavuse ning kõrvaldama ülemäärase puudujäägi 2022. aastaks. Lisaks peaksid riigid, mille valitsemissektori võla suhe SKPsse ületab kontrollväärtust, tagama selle näitaja piisavalt kiire languse kooskõlas pakti sätetega, võttes samas arvesse ka COVID-19 pandeemiat. Eelarvet jätkuvalt konsolideerides on samuti lihtsam toime tulla negatiivsete demograafiliste muutustega seotud eelarveprobleemidega ja luua puhvreid, mis võimaldavad automaatsetel tasakaalustusmehhanismidel toimida. Riikide tugevad eelarveraamistikud, mis on täielikult kooskõlas Euroopa Liidu eeskirjadega ja mida rakendatakse tulemuslikult, peaksid toetama eelarve konsolideerimist ja piirama riiklike kulutuste suurendamist ning ühtlasi aitama ära hoida makromajandusliku tasakaalustamatuse taasteket. Üldiselt peaksid sellised eelarvestrateegiad olema kooskõlas laiahaardeliste struktuurireformidega, et suurendada potentsiaalset kasvu ja tööhõivet.

3.3 Vahetuskursi kriteerium

Selle aruande avaldamise ajal ei osale ükski vaatlusalune riik ERM2s. Kõigis seitsmes riigis on kasutusel erinev vahetuskursi süsteem. Vastavalt 2018. aasta juulis ja 2019. aasta juulis väljendasid Bulgaaria ja Horvaatia ametiasutused oma kavatsust taotleda leevi ja kuna kaasamist ERM2 ning asjakohastes protsessides on juba tehtud märkimisväärseid edusamme.

Vaatlusperioodil oli Bulgaaria leev seotud euroga kursi 1,95583 alusel valuutakomitee süsteemi raames. Seejuures on lühiajaliste intressimäärade erinevused võrreldes euroalaga suhteliselt väikesed.

Horvaatia kunaga ja Rumeenia leuga kaubeldi vahetuskursi süsteemis ning nende ujuvkurssi euro suhtes juhiti erineval määral. Horvaatia kuna puhul kajastus see vahetuskursi väheses volatiilsuses ja väikestes lühiajaliste intressimäärade erinevustes võrreldes euroalaga. Rumeenia leu vahetuskurss euro suhtes kõikus vähe ning lühiajaliste intressimäärade erinevused võrreldes euroalaga püsisid kogu vaatlusperioodi vältel suhteliselt suured. Mõlemad vääringud sattusid aga langussurve alla pärast pingete ilmnemist finantsturul 2020. aasta märtsis, kui COVID-19 pandeemia süvenes.

Kõigi teiste vääringutega kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis ja vahetuskurss oli seejuures enamikus riikides väga kõikuv, eeskätt pärast pingete ilmnemist finantsturul 2020. aasta märtsis, kui COVID-19 pandeemia süvenes. Lühiajaliste intressimäärade erinevused võrreldes euroalaga olid Rootsis ja Ungaris väikesed, kuid Poolas ja Tšehhis suhteliselt suured. Rootsi keskpangal oli kogu vaatlusperioodi jooksul EKPga vahetustehingute kokkulepe. Kuna see aitas vähendada finantsprobleeme, võis see mõjutada ka vahetuskursi arengut.

3.4 Pikaajalise intressimäära kriteerium

2019. aasta aprillist 2020. aasta märtsini väldanud vaatlusperioodil oli seitsmest vaatlusalusest riigist vaid ühes keskmine pikaajaline intressimäär 2,9% kontrollväärtusest kõrgem. Rootsis oli keskmine pikaajaline intressimäär pisut negatiivne, st –0,1%. Bulgaarias oli see 0,3%, samas kui Tšehhis ja Horvaatias oli keskmine pikaajaline intressimäär vastavalt 1,5% ja 0,9%. Ungaris ja Poolas stabiliseerusid intressimäärad allpool 2,5%, Rumeenias oli aga keskmine pikaajaline intressimäär 4,4% ehk kõrgem kui 2,9% kontrollväärtus. Pärast finantsturul ilmnenud pingeid, kui COVID-19 pandeemia vaatlusperioodi lõpus ehk 2020. aasta märtsis süvenes, teatasid Horvaatia, Ungari, Poola ja Rumeenia keskpank riigivõlakirjade ostuprogrammidest, mida mõnel juhul viidi ka ellu. Rootsi teatas oma võlaväärtpaberite ostuprogrammi kogumahu suurendamisest; ostuprogramm sisaldab ka riigivõlakirju.

Alates 2018. aasta lähenemisaruandest on pikaajaliste intressimäärade ja euroala keskmise vahe suurenemine olnud enamikus vaatlusalustes riikides üldjoontes suhteliselt heterogeenne. See heterogeensus kajastab erinevusi nii tsüklilises positsioonis kui ka finantsturgude hinnangus riikide väliste ja sisemiste haavatavuste kohta, sealhulgas eelarve tulemuslikkuse arengu ja jätkusuutliku lähenemise väljavaadete kohta. Ühes seitsmest vaatlusalusest riigist, nimelt Rootsis, on intressimäärade erinevus negatiivne, samas kui Bulgaarias on see erinevus null. Rootsi on moodsa ja arenenud majandusega riik, mille finantssüsteem on juba praegu euroalaga tihedalt lõimunud. Bulgaarias on aga pangandussüsteem valdavalt euroalal tegutsevate pankade omandis ja keskpank kasutab valuutakomitee süsteemi, mis de facto impordib euroala rahapoliitilisi tingimusi. Horvaatias aitas viimastel aastatel jätkunud eelarve konsolideerimine vähendada intressimäära erinevust euroala suhtes nii, et see oli vaatlusperioodi lõpuks umbes 80 baaspunkti. Tšehhis, Ungaris ja Poolas jääb erinevus 110–220 baaspunkti vahemikku, peamiselt hoogsa inflatsiooni ja kiirema SKP reaalkasvu tõttu. Rumeenia on ainuke riik, kus intressimäära erinevus on märkimisväärne. Vaatlusperioodi lõpus oli see umbes 440 baaspunkti, olles eelnevalt kasvanud kolm aastat järjest nii riigisisese kui ka välise tasakaalustamatuse tõttu.

3.5 Muud olulised tegurid

Euroopa Komisjoni hinnangul on enamik vaatlusaluseid riike teinud edusamme tasakaalustamatuse kõrvaldamiseks majanduses, ehkki erineval määral. Euroopa Komisjoni süvaanalüüsides, mille tulemused avaldati 26. veebruaril 2020, järeldati, et Horvaatias, Rumeenias ja Rootsis esineb makromajanduslik tasakaalustamatus. Bulgaariat enam ei hinnatud, sest seal esines makromajanduslikku tasakaalustamatust. Horvaatia puhul leidis komisjon, et tasakaalustamatus on seotud suure avaliku ja erasektori võla ning välisvõlaga. Varude tasakaalustamatus hakkas vähenema majanduse taastudes. Rumeenia puhul leidis komisjon, et haavatavus, mis on seotud kulukonkurentsivõime vähenemise ja üha kasvava jooksevkonto puudujäägiga, püsib jõuliselt ekspansiivse eelarvepoliitika kontekstis ning kasvab juhul, kui praegused suundumused ei pöördu vastupidiseks. Rootsi puhul leidis komisjon, et hoolimata hiljutisest korrektsioonist on eluasemehinnad jätkuvalt ajalooliselt madalal tasemel, samas kui kodumajapidamiste võlakoormus muudkui kasvab. Ehkki Euroopa Komisjon ei tuvastanud teistes vaatlusalustes riikides tasakaalustamatust, esineb ka neis mitmesuguseid probleeme.

Enamiku riikide välispositsioonid on viimastel aastatel stabiliseerunud. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tulemustabelist selgub, et jooksevkonto saldode kolme aasta keskmine jäi 2018. ja 2019. aastal ülejääki (vt tabel 3.2) peaaegu kõigis vaatlusalustes riikides; erandid olid Poola, kus esines tagasihoidlik puudujääk, ja Rumeenia, kus puudujääk suurenes veelgi.

Peaaegu kõikides vaatlusalustes riikides on negatiivne rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni suhe SKPsse paranenud, kuid püsinud kõrgel tasemel. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide netoväliskohustused on seotud peamiselt välismaiste otseinvesteeringutega, mida peetakse stabiilsemaks rahastamisvormiks. 2019. aastal ületas rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni suhe SKPsse soovituslikku künnisväärtust ehk –35% SKPst seitsme vaatlusaluse riigi hulgas neljas. Väikseimad netoväliskohustused olid Tšehhis (20,7% SKPst), samal ajal kui Rootsis esines positiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon (20,9% SKPst).

Kui vaadata hindade ja kulude konkurentsivõimet, siis aastatel 2016–2019 kallines reaalne efektiivne ÜTHI deflaatoriga kohandatud vahetuskurss erineval määral enamikus käsitletavates riikides, ainus erand oli Rootsi. Tööjõu ühikukulude kolme aasta kasv, mis oli kriisieelsetel aastatel väga kiire peaaegu kõigis vaatlusalustes riikides, on hakanud taas hoogustuma ja käesoleva aruande seitsmest vaatlusalusest riigist neljas ületati soovituslik künnisväärtus (12%) ning mõnel juhul olulisel määral. Kasv oli eriti suur Rumeenias, kus tööjõu ühikukulude kolme aasta kasv küündis 2019. aastal 24,9%ni. Viie aasta jooksul (aastatel 2015–2019) suurenes eksporditurgude turuosa kõikides riikides peale Rootsi, ehkki kasv aeglustus aja jooksul.

Eluasemehinnad tõusid veelgi kõigis vaatlusalustes riikides, v.a Rootsi. Eluasemehinnad tõusid kiiremas tempos ning olid kõikides riikides, v.a Bulgaaria ja Rootsi, oma soovitusliku künnisväärtuse (6%) lähedal või sellest kõrgemad. Rootsis tegid eluasemehinnad läbi allapoole korrigeerimise pärast varasemate aastate suuri tõuse. See oli osaliselt tingitud kitsaskohtadest pakkumises ja ajalooliselt madalates intressimäärades. Väga jõuliselt ja soovituslikust künnisväärtusest kõrgemale tõusid eluasemehinnad aga Tšehhis ja eeskätt Ungaris, kus see oli samuti tingitud intressimäärade madalast tasemest.

Finantskriisile eelnenud suhteliselt pikal laenukasvu perioodil kogunes mõne vaatlusaluse riigi mittefinantsteenuseid pakkuval erasektoril suur, ehkki mõõdukalt vähenev võlakoormus. Sellistes riikides on see ikka veel peamine haavatavuse allikas, ehkki erasektorile antud laenude kasv on tasakaalustunud ega ületa soovituslikku künnist (14%) üheski vaatlusaluses riigis. Rootsis küündis erasektori võlg siiski endiselt iseäranis kõrgele tasemele, ületades 2019. aastal ligi 200% SKPst.

Finantssektori poliitika eesmärk vaatlusalustes riikides peaks olema tagada, et see sektor aitab majanduskasvule ja hinnastabiilsusele kindlalt kaasa; järelevalvepoliitika eesmärk peaks olema tagada järelevalveraamistiku stabiilsus, mis on ühtse järelevalvemehhanismiga ühinemise eeltingimus. Selleks et finantssüsteemi usaldusväärsust veelgi toetada, peaksid riikide pädevad asutused jätkuvalt täiustama oma järelevalvetavasid, sealhulgas järgides asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste kohaldatavaid soovitusi ning tehes järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega.

Finantskriisijärgse kohandamisprotsessi tulemusel muutus mõnes vaatlusaluses riigis tööpuudus suhteliselt suureks, aga töötus on viimastel aastatel vähenenud. Vaatlusalusel perioodil on tööpuuduse määr enamikus liikmesriikides veelgi langenud ja jääb kõigis vaatlusalustes riikides allapoole soovituslikku künnist (10%). Horvaatias on tööpuudus endiselt suur, kuigi see on seal märgatavalt vähenenud, osaliselt pikaajalise ja eeskätt noorte töötuse märkimisväärse languse tõttu. Seevastu Ungaris, Tšehhis ja Poolas on töötuse määr ajalooliselt madal ning mõned riigid kogevad tööturu teatud segmentides üha rohkem tööjõupuudust.

Veel üks oluline tegur majandusliku lõimumise ja lähenemise analüüsimisel on institutsioonilise keskkonna tugevus. Institutsioonide kesine kvaliteet ja nõrk juhtimine võivad peegeldada näiteks ärikeskkonna nõrkust, ebatõhusat avalikku haldust, maksudest kõrvalehoidmist, korruptsiooni, sotsiaalse kaasatuse puudumist, läbipaistvuse puudumist, kohtute sõltumatuse puudumist ja/või kehva juurdepääsu veebiteenustele. Mitme Kesk- ja Ida-Euroopa riigi pikaajalise majanduskasvu suutlikkust aitaks suurendada see, kui institutsioonide kvaliteedi parandamine aitaks kaotada majanduses esineva jäikuse ja tõkked, mis takistavad tootmistegurite tõhusat kasutamist ja jaotamist. Nõrk institutsiooniline keskkond pärsib potentsiaalse kogutoodangu kasvu ja võib sellega õõnestada ka riigi võlateenindusvõimet ning muuta majanduse kohandamise raskemaks. Samuti võib see mõjutada riigi suutlikkust rakendada vajalikke poliitikameetmeid.

Kui Rootsi välja arvata, on institutsioonide ja juhtimise kvaliteet suhteliselt kesine kõigis vaatlusalustes riikides, eriti Bulgaarias, Rumeenias, Horvaatias ja Ungaris. See võib tähendada ohtu majanduslikule vastupanuvõimele ja lähenemise jätkusuutlikkusele. Konkreetsed institutsioonilised näitajad kinnitavad üldjoontes tervikpilti enamiku riikide institutsioonide ja juhtimise kehvast kvaliteedist, ehkki on ka silmatorkavaid erinevusi (vt joonis 3.6 ja 3.7).^[154] Bulgaaria, Rumeenia, Horvaatia ja Ungari on riikide seas, mis seisavad ELis silmitsi kõige suuremate probleemidega.

Majanduskasvu ja konkurentsivõime edendamiseks on enamikus vaatlusalustes riikides vajalikud ulatuslikud struktuurireformid. Kohalike institutsioonide, juhtimise ja ärikeskkonna parandamine koos riigiettevõtete jätkuva reformimise ja erastamisega ning Euroopa Liidu vahendite tõhusam ärakasutamine aitaks kiirendada tootlikkuse kasvu. See omakorda elavdaks konkurentsi tähtsamates reguleeritud sektorites (näiteks energia ja transport), vähendades turule sisenemise tõkkeid ja soodustades ülimalt vajalikke erainvesteeringuid.

Lähenemisprotsessi sujuvuse tagamisel on olulised ka statistika kvaliteediga seotud institutsioonilised elemendid. Need hõlmavad muu hulgas riikliku statistikaasutuse õiguslikku sõltumatust, selle haldusjärelevalvet ja eelarveautonoomiat, samuti seaduslikke volitusi andmete kogumiseks ja statistika konfidentsiaalsust reguleerivaid õigusnorme, mida on lähemalt kirjeldatud 6. peatükis.

4 Riikide kokkuvõtted

4.1 Bulgaaria

2020. aasta märtsis oli Bulgaaria 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 2,6%, st tunduvalt kõrgem kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 1,8% kontrollväärtus. Koroonaviiruse (COVID-19) pandeemiat silmas pidades valitseb suur ebakindlus selles, kuidas see määr lähikuudel areneb. Riiklikud asutused on võtnud märkimisväärseid eelarve- ja makrotasandi usaldatavusjärelevalve meetmeid, et leevendada COVID-19 pandeemia tekitatud majanduskahju. Viimase kümne aasta jooksul on inflatsioonimäär kõikunud suhteliselt laias vahemikus, –1,7%st 3,8%ni, ja selle perioodi keskmine jäi mõõdukale 1,1% tasemele. Tulevikku silmas pidades valmistab Bulgaaria inflatsiooni lähenemise pikaajaline jätkusuutlikkus muret, võttes arvesse ka tööjõu ühikukulude hiljutist selget kasvu, eriti ajavahemikus 2017–2018. Tõenäoliselt muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, sest Bulgaarias on SKP elaniku kohta ja hinnatasemed ikka veel palju madalamad kui euroalal. Et vältida ülemäärase hinnasurve ja makromajandusliku tasakaalustamatuse teket, tuleb järelejõudmisprotsessi toetada sobivate meetmetega.

Bulgaaria valitsemissektori eelarvetasakaal ja riigivõlg vastasid 2019. aastal Maastrichti kriteeriumidele, kuid ajavahemikus 2020–2021 on oodata eelarveolukorra märgatavat halvenemist. Bulgaaria suhtes on alates 2012. aastast rakendatud stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku osa. Ajavahemikus 2012–2019 täitis Bulgaaria vaevata nii eelarvepuudujäägi (v.a 2014. aastal) kui ka võlakriteeriumi. 2020. aastaks näeb Euroopa Komisjoni 2020. aasta kevadprognoos siiski ette eelarvepositsiooni järsu halvenemise, mis on tingitud majandusaktiivsuse tuntava halvenemise ja kriisi leevendamiseks rakendatud eelarvepoliitiliste meetmete ühismõjust. Komisjoni 2019. aasta võla jätkusuutlikkuse aruandes, mis avaldati enne COVID-19 pandeemiat, märgiti, et Bulgaarias esinevad keskmise ja pika aja jooksul seoses eelarve jätkusuutlikkusega väiksed riskid. Jättes kõrvale COVID-19 pandeemiaga toimetulekuks võetud poliitikameetmed, on range ja majanduskasvu soodustav eelarvepoliitika endiselt vajalik riigi rahanduse usaldusväärsuse kaitsmiseks tulevikus.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 1. aprillist 2018 kuni 31. märtsini 2020 ei osalenud Bulgaaria leev ERM2s, kuid see seoti kursi 1,95583 alusel euroga valuutakomitee raames. Viimase kümne aastaga on Bulgaaria jooksev- ja kapitalikonto koondsaldo paranenud; riigi netoväliskohustused on märgatavalt vähenenud. 29. juunil 2018. aastal väljendasid Bulgaaria ametiasutused kavatsust taotleda Bulgaaria leevi lisamist ERM2. 12. juulil 2018. aastal kiitsid euroala riikide rahandusministrid, EKP ning Taani rahandusministeeriumi esindajad ja Taani keskpanga president heaks Bulgaaria ametiasutuste kavatsuse võtta kasutusele ERM2s edukaks osalemiseks vajalikud elemendid. Bulgaaria on võtnud hulga kohustusi poliitikavaldkondades, mis on väga asjakohased sujuvaks osalemiseks ERM2s. Need kohustused on seotud pangandusjärelevalve, teiste finantssektoriga seotud küsimuste ning institutsioonide kvaliteedi ja valitsemistavadega. EKP ja Euroopa Komisjon jälgivad nende kohustuste tõhusat täitmist, tegutsedes oma asjakohases pädevusvaldkonnas, nagu aluslepingutes ja teisestes õigusaktides sätestatud.

2019. aasta aprillist 2020. aasta märtsini väldanud vaatlusperioodil olid Bulgaaria pikaajalised intressimäärad keskmiselt 0,3% ja seega tublisti madalamad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 2,9% kontrollväärtus. Bulgaaria pikaajalised intressimäärad on alates 2010. aastast alanenud, kusjuures 12 kuu keskmised määrad on langenud üle 7% tasemelt madalamale kui 0,5%.

Jätkusuutlikku lähenemist soodustava keskkonna loomiseks Bulgaarias on vaja stabiilsusele suunatud majanduspoliitikat ning ulatuslikke struktuurireforme. Mis puutub makromajanduslikku tasakaalustamatusse, ei otsustanud Euroopa Komisjon oma 2020. aasta häiremehhanismi aruandes teha Bulgaaria kohta süvaanalüüsi. Lähenemise jätkusuutlikkusele ja majanduse vastupanuvõimele tuleksid kasuks ulatuslikud struktuurireformid, mille eesmärk oleks edendada struktuurset vastupanuvõimet, ärikeskkonda, finantsstabiilsust, institutsioonide kvaliteeti ja valitsemistava. Pangandusjärelevalve sektoris saatsid Bulgaaria asjakohased ametiasutused 18. juulil 2018 taotluse, et asuda ERM2s osalemist silmas pidades tegema EKPga tihedat koostööd ühtse järelevalvemehhanismi raames. Menetlust järgides avaldas EKP 26. juulil 2019. aastal Bulgaaria kuue panga põhjaliku hindamise tulemused. Hindamise käigus määratleti järelmeetmed, mis tuleb ellu viia üheksa kuu jooksul alates avaldamisest – need nõuded puudutavad kahte panka.

Bulgaaria õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Bulgaaria on Euroopa Liidu liikmesriik, mille puhul on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.2 Tšehhi

2020. aasta märtsis oli Tšehhi 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 2,9%, st hinnastabiilsuse kriteeriumi 1,8% kontrollväärtusest kõrgem. Koroonaviiruse (COVID-19) pandeemiat silmas pidades valitseb suur ebakindlus selles, kuidas see määr lähikuudel areneb. Riiklikud asutused on võtnud märkimisväärseid eelarve-, makrotasandi usaldatavusjärelevalve ja rahapoliitika meetmeid, et leevendada COVID-19 pandeemia tekitatud majanduskahju. Viimase kümne aasta jooksul on inflatsioonimäär kõikunud vahemikus 0,2%st 3,6%ni ja selle perioodi keskmine jäi mõõdukale 1,6% tasemele. Tulevikku silmas pidades valmistab Tšehhi inflatsiooni lähenemise pikaajaline jätkusuutlikkus muret. Järelejõudmisprotsessi käigus võivad inflatsioonierinevused muutuda euroalaga võrreldes positiivseks, sest Tšehhis on SKP elaniku kohta ja hinnatasemed ikka veel palju madalamad kui euroalal, kui just nominaalse vahetuskursi kallinemine ei avalda sellele vastupidist mõju. Et vältida ülemäärase hinnasurve ja makromajandusliku tasakaalustamatuse teket, tuleb järelejõudmisprotsessi toetada sobivate meetmetega.

Tšehhi valitsemissektori eelarvetasakaal ja riigivõlg vastasid 2019. aastal Maastrichti kriteeriumidele. COVID-19 pandeemia tõttu eeldatakse sellegipoolest, et aastatel 2020–2021 halveneb eelarvepositsioon tunduvalt. Tšehhi suhtes on alates 2014. aastast rakendatud stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku osa. Pärast seda suudeti kuni 2019. aastani puudujäägi ja võlakriteeriumi vaevata täita. Euroopa Komisjoni 2020. aasta kevadprognoos näeb aga ette eelarvepositsiooni järsu halvenemise, mis on tingitud majandusaktiivsuse tuntava halvenemise ja kriisi leevendamiseks rakendatud eelarvepoliitiliste meetmete ühismõjust. Komisjoni 2019. aasta võla jätkusuutlikkuse aruandes, mis avaldati enne COVID-19 pandeemiat, märgiti, et eelarvepinge risk on lühikese ja keskmise aja jooksul väike, kuid elanikkonna vananemine toob pikas perspektiivis kaasa riskid. Jättes kõrvale COVID-19 pandeemiaga toimetulekuks võetud poliitikameetmed, on range eelarvepoliitika endiselt vajalik riigi rahanduse usaldusväärsuse kaitsmiseks tulevikus.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 1. aprillist 2018 kuni 31. märtsini 2020 ei osalenud Tšehhi kroon ERM2s, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Pärast vahetuskursi alampiiri sidumise lõpetamist 2017. aastal kõikus Tšehhi krooni vahetuskurss euro suhtes vaatlusperioodi jooksul suhteliselt suurel määral. 31. märtsil 2020 oli krooni vahetuskurss euro suhtes 27,312 ehk 7,7% madalam kui keskmine tase 2018. aasta aprillis. Viimase kümne aastaga on jooksev- ja kapitalikonto koondsaldo paranenud, samal ajal kui riigi netoväliskohustused on vähenenud.

2019. aasta aprillist 2020. aasta märtsini väldanud vaatlusperioodil olid Tšehhi pikaajalised intressimäärad keskmiselt 1,5% ja püsisid seega madalamad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 2,9% kontrollväärtus. Tšehhi pikaajalised intressimäärad on alates 2010. aastast alanenud, kusjuures 12 kuu keskmised määrad on langenud peaaegu 5% tasemelt 1,5%-le.

Jätkusuutlikku lähenemist soodustava keskkonna loomiseks on vaja teha hinnastabiilsusele suunatud majanduspoliitikat, sealhulgas sihipäraseid struktuurireforme, mille eesmärk on tagada makromajanduslik stabiilsus. Mis puutub makromajanduslikku tasakaalustamatusse, siis ei otsustanud Euroopa Komisjon oma 2020. aasta häiremehhanismi aruandes teha Tšehhi kohta süvaanalüüsi. Sellegipoolest on potentsiaalse kasvu suurendamiseks vaja tõhustada suunatud struktuurireforme töö- ja tooteturu meetmete ning ärikeskkonna valdkonnas, et aidata parandada struktuurselt nõrku kohti, mis võivad majanduskasvu väljavaateid pärssida. Selleks et finantssüsteemi usaldusväärsust veelgi suurendada, peaksid riigi pädevad asutused jätkuvalt täiustama oma järelevalvetavasid, sealhulgas järgides asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste kohaldatavaid soovitusi ning tehes järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega.

Tšehhi õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Tšehhi on Euroopa Liidu liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.3 Horvaatia

2020. aasta märtsis oli Horvaatia 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 0,9%, st hinnastabiilsuse kriteeriumi 1,8% kontrollväärtusest märksa madalam. Koroonaviiruse (COVID-19) pandeemiat silmas pidades valitseb suur ebakindlus selles, kuidas see määr lähikuudel areneb. Riiklikud asutused on võtnud olulisi eelarve- ja rahapoliitika meetmeid, et leevendada COVID-19 pandeemia tekitatud majanduskahju. Viimase kümne aasta jooksul on inflatsioonimäär kõikunud suhteliselt laias vahemikus, –0,8%st 4,0%ni, ja selle perioodi keskmine jäi mõõdukale 1,2% tasemele. Tulevikku silmas pidades valmistab Horvaatia inflatsiooni lähenemise pikaajaline jätkusuutlikkus muret. Tõenäoliselt muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, sest Horvaatias on SKP elaniku kohta ja hinnatasemed ikka veel palju madalamad kui euroalal. Et vältida ülemäärase hinnasurve ja makromajandusliku tasakaalustamatuse teket, tuleb järelejõudmisprotsessi toetada sobivate meetmetega.

2019. aastal vastas Horvaatia valitsemissektori eelarvetasakaal Maastrichti kriteeriumile, kuid riigivõla suhtarv ületas kontrollväärtust, ehkki alanes ajavahemikus 2015–2019. COVID-19 pandeemia tõttu eeldatakse sellegipoolest, et aastatel 2020–2021 halveneb eelarvepositsioon tunduvalt ja võla suhtarv kasvab märgatavalt. Horvaatia suhtes on alates 2014. aastast rakendatud stabiilsuse ja kasvu pakti paranduslikku osa ning 2017. aasta juunis lõpetati selles riigis ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. Pärast seda suudeti kuni 2019. aastani eelarvepuudujäägi kriteeriumi vaevata täita ja võla suhtarv vähenes. 2020. aastaks aga näeb Euroopa Komisjoni 2020. aasta kevadprognoos ette eelarvepositsiooni järsu halvenemise, mis on tingitud majandusaktiivsuse tuntava halvenemise ja kriisi leevendamiseks rakendatud eelarvepoliitiliste meetmete ühismõjust. Komisjoni 2019. aasta võla jätkusuutlikkuse aruandes, mis avaldati enne COVID-19 pandeemiat, märgiti, et Horvaatia võla jätkusuutlikkusega seotud risk on keskpika ja pika aja jooksul väike. Ehkki pikas plaanis tundus, et Horvaatia risk on väike tänu rahvastiku vananemisega seotud kulude prognoositavale vähenemisele, tekitas pensionihüvitiste kavandatav märgatav alandamine muret pensionisüsteemi asjakohasuse pärast. Jättes kõrvale COVID-19 pandeemiaga toimetulekuks võetud poliitikameetmed, peaks range eelarvepoliitika, mis edaspidi parandab nii tulude kui ka kulude tõhusust, tagama võla suhtarvu pikaajalise kahanemise.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 1. aprillist 2018 kuni 31. märtsini 2020 ei osalenud Horvaatia kuna vahetuskursimehhanismis ERM2. Vääringuga kaubeldi vahetuskursi süsteemis kitsas vahemikus juhitava ujuvkursi alusel. Vaatlusperioodil oli Horvaatia kuna ja euro vahetuskursi keskmine kõikumine väga väike. 31. märtsil 2020 oli kuna vahetuskurss euro suhtes 7,6255 ehk 2,8% madalam kui keskmine tase 2018. aasta aprillis. Viimase kümne aastaga on Horvaatia jooksev- ja kapitalikonto koondsaldo paranenud; riigi netoväliskohustused on vähenenud, kuid endiselt väga suured. 4. juunil 2019. aastal väljendasid Horvaatia ametiasutused kavatsust taotleda Horvaatia kuna lisamist ERM2 ja tegid teatavaks tegevuskava, mis sisaldas üksikasjalikku teavet reformide kohta, mida riik kavatseb enne ERM2s osalemist ellu viia. 8. juulil 2019. aastal kiitsid euroala riikide rahandusministrid ja Taani rahandusminister, EKP ning Taani keskpanga presidendi esindaja heaks Horvaatia ametiasutuste kavatsuse võtta kasutusele ERM2s edukaks osalemiseks vajalikud elemendid. Horvaatia on võtnud hulga kohustusi poliitikavaldkondades, mis on väga asjakohased sujuvaks üleminekuks ERM2-le ja selles osalemiseks. Peale pangandusjärelevalve on need kohustused seotud makrotasandi usaldatavusjärelevalve raamistiku, rahapesuvastase võitluse raamistiku, statistika kogumise, koostamise ja jagamise, avaliku sektori valitsemistavadega ning finants- ja halduskoormuse vähendamisega. EKP ja Euroopa Komisjon jälgivad nende kohustuste tõhusat täitmist, tegutsedes oma asjakohases pädevusvaldkonnas, nagu aluslepingutes ja teisestes õigusaktides sätestatud.

2019. aasta aprillist 2020. aasta märtsini väldanud vaatlusperioodil olid Horvaatia pikaajalised intressimäärad keskmiselt 0,9% ja püsisid seega tublisti madalamad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 2,9% kontrollväärtus. Horvaatia pikaajalised intressimäärad on alates 2010. aastast alanenud, kusjuures 12 kuu keskmised määrad langesid veidi vähem kui 7%-lt ligikaudu 1,0%-le.

Jätkusuutlikku lähenemist soodustava keskkonna loomiseks Horvaatias on vaja stabiilsusele suunatud majanduspoliitikat ning ulatuslikke struktuurireforme. Mis puutub makromajanduslikku tasakaalustamatusse, siis otsustas Euroopa Komisjon teha oma 2020. aasta häiremehhanismi aruandes Horvaatia kohta süvaanalüüsi ning jõudis järeldusele, et Horvaatias esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus. Horvaatiat aitaksid struktuurireformid, mille eesmärk on parandada institutsioonilist ja ärikeskkonda, suurendada konkurentsi tooteturgudel, vähendada ebakõlasid tööturul ja tööjõupakkumisega seotud piiranguid ning tõhustada avalikku haldust ja kohtusüsteemi. Pangandusjärelevalve sektoris saatsid Horvaatia asjakohased ametiasutused 27. mail 2019 taotluse, et asuda ERM2s osalemist silmas pidades tegema EKPga tihedat koostööd ühtse järelevalvemehhanismi raames.

Horvaatia õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse nõuetele. Horvaatia on Euroopa Liidu liikmesriik, mille puhul on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.4 Ungari

2020. aasta märtsis oli Ungari 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 3,7%, st tunduvalt kõrgem kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 1,8% kontrollväärtus. Koroonaviiruse (COVID-19) pandeemiat silmas pidades valitseb suur ebakindlus selles, kuidas see määr lähikuudel areneb. Riiklikud asutused on võtnud märkimisväärseid eelarve-, makrotasandi usaldatavusjärelevalve ja rahapoliitika meetmeid, et leevendada COVID-19 pandeemia tekitatud majanduskahju. Viimase kümne aasta jooksul on see inflatsioonimäär kõikunud suhteliselt laias vahemikus, –0,3%st 5,7%ni, ja selle perioodi keskmine oli kõrge, ulatudes 2,5%ni. Tulevikku silmas pidades valmistab Ungari inflatsiooni lähenemise pikaajaline jätkusuutlikkus muret. Tõenäoliselt muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, sest Ungaris on SKP elaniku kohta ja hinnatasemed ikka veel palju madalamad kui euroalal, kui just nominaalse vahetuskursi kallinemine ei avalda sellele vastupidist mõju. Et vältida ülemäärase hinnasurve ja makromajandusliku tasakaalustamatuse teket, tuleb järelejõudmisprotsessi toetada sobivate meetmetega.

2019. aastal vastas Ungari valitsemissektori eelarvetasakaal Maastrichti kriteeriumile, kuid riigivõla suhtarv ületas kontrollväärtust, ehkki alanes ajavahemikus 2012–2019. COVID-19 pandeemia tõttu eeldatakse sellegipoolest, et aastatel 2020–2021 halveneb eelarvepositsioon tunduvalt ja võla suhtarv kasvab märgatavalt. Ungari suhtes on alates 2013. aastast rakendatud stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku osa ning alates 2018. aastast olulise kõrvalekalde menetlust. Euroopa Komisjoni 2020. aasta kevadprognoos näeb 2020. aastal ette eelarvepositsiooni järsu halvenemise, mis on tingitud majandusaktiivsuse tuntava halvenemise ja kriisi leevendamiseks rakendatud eelarvepoliitiliste meetmete ühismõjust. Komisjoni 2019. aasta võla jätkusuutlikkuse aruandes, mis avaldati enne COVID-19 pandeemiat, märgiti, et Ungaris esineb lühikese ja keskmise aja jooksul väike, kuid pika aja jooksul keskmine eelarvepinge risk. Rahvastiku vananemine ohustas riigi rahanduse jätkusuutlikkust. Jättes kõrvale COVID-19 pandeemiaga toimetulekuks võetud poliitikameetmed, on range eelarvepoliitika endiselt vajalik riigi rahanduse usaldusväärsuse kaitsmiseks tulevikus.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 1. aprillist 2018 kuni 31. märtsini 2020 ei osalenud Ungari forint ERM2s, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Vaatlusperioodil kõikus Ungari forinti keskmine vahetuskurss euro suhtes suhteliselt suurel määral. 31. märtsil 2020 oli kuna vahetuskurss euro suhtes 360,02 ehk 15,5% madalam kui keskmine tase 2018. aasta aprillis. Viimase kümne aasta jooksul on Ungari jooksev- ja kapitalikonto olnud pidevalt ülejäägis. See on aidanud veidi vähendada riigi netoväliskohustusi, kuid need on siiski endiselt väga suured.

2019. aasta aprillist 2020. aasta märtsini väldanud vaatlusperioodil olid Ungari pikaajalised intressimäärad keskmiselt 2,3% ja püsisid seega madalamad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 2,9% kontrollväärtus. Ungari pikaajalised intressimäärad on alates 2010. aastast alanenud, kusjuures 12 kuu keskmised määrad on langenud 9% tasemelt madalamale kui 3%.

Jätkusuutlikku lähenemist soodustava keskkonna loomiseks Ungaris on vaja stabiilsusele suunatud majanduspoliitikat ning ulatuslikke struktuurireforme. Mis puutub makromajanduslikku tasakaalustamatusse, siis ei otsustanud Euroopa Komisjon oma 2020. aasta häiremehhanismi aruandes teha Ungari kohta süvaanalüüsi. Sellegipoolest tuleksid Ungarile kasuks struktuurireformid, mille eesmärk on parandada riigiasutuste ja -halduse kvaliteeti, ning samuti asjakohase toote- ja tööturupoliitika elluviimine. Selleks et finantssüsteemi usaldusväärsust veelgi suurendada, peaksid riigi pädevad asutused jätkuvalt täiustama oma järelevalvetavasid, sealhulgas järgides asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste kohaldatavaid soovitusi ning tehes järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega.

Ungari õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse ja laenukeelu, euro ühtse kirjapildi ning eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Ungari on Euroopa Liidu liikmesriik, mille puhul on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.5 Poola

2020. aasta märtsis oli Poola 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 2,8%, st tunduvalt kõrgem kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 1,8% kontrollväärtus. Koroonaviiruse (COVID-19) pandeemiat silmas pidades valitseb suur ebakindlus selles, kuidas see määr lähikuudel areneb. Riiklikud asutused on võtnud märkimisväärseid eelarve-, makrotasandi usaldatavusjärelevalve ja rahapoliitika meetmeid, et leevendada COVID-19 pandeemia tekitatud majanduskahju. Viimase kümne aasta jooksul on inflatsioonimäär kõikunud suhteliselt laias vahemikus, –0,7%st 4,1%ni, ja perioodi keskmine jäi mõõdukale 1,5% tasemele. Tulevikku silmas pidades valmistab Poola inflatsiooni lähenemise pikaajaline jätkusuutlikkus muret. Tõenäoliselt muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, sest Poolas on SKP elaniku kohta ja hinnatasemed ikka veel palju madalamad kui euroalal, kui just nominaalse vahetuskursi kallinemine ei avalda sellele vastupidist mõju. Et vältida ülemäärase hinnasurve ja makromajandusliku tasakaalustamatuse teket, tuleb järelejõudmisprotsessi toetada sobivate meetmetega.

Poola valitsemissektori eelarvetasakaal ja riigivõlg vastasid 2019. aastal Maastrichti kriteeriumidele. COVID-19 pandeemia tõttu eeldatakse aga, et aastatel 2020–2021 halveneb eelarvepositsioon tunduvalt ja võla suhtarv kasvab märgatavalt. Poola suhtes on alates 2015. aastast rakendatud stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku osa. Pärast seda suudeti kuni 2019. aastani eelarvepuudujäägi kriteeriumi täita ja võla suhtarv vähenes. 2020. aastaks näeb Euroopa Komisjoni 2020. aasta kevadprognoos ette eelarvepositsiooni järsu halvenemise, mis on tingitud majandusaktiivsuse tuntava halvenemise ja kriisi leevendamiseks rakendatud eelarvepoliitiliste meetmete ühismõjust. Komisjoni 2019. aasta võla jätkusuutlikkuse aruandes, mis avaldati enne COVID-19 pandeemiat, märgiti, et Poolas esinevad keskmise ja pika aja jooksul seoses eelarve jätkusuutlikkusega väiksed riskid. Sellegipoolest oli vaja tagada pensionisüsteemi asjakohasus, mis takistaks pensionihüvitistel keskpikas ja pikas perspektiivis märgatavalt langeda. Jättes kõrvale COVID-19 pandeemiaga toimetulekuks võetud poliitikameetmed, on range eelarvepoliitika endiselt vajalik riigi rahanduse usaldusväärsuse kaitsmiseks tulevikus.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 1. aprillist 2018 kuni 31. märtsini 2020 ei osalenud Poola zlott ERM2s, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Vaatlusperioodil kõikus Poola zloti keskmine vahetuskurss euro suhtes suhteliselt suurel määral. 31. märtsil 2020 oli zloti vahetuskurss euro suhtes 4,5506 ehk 8,5% madalam kui keskmine tase 2018. aasta aprillis. Viimase kümne aastaga on Poola jooksev- ja kapitalikonto koondsaldo paranenud, kuid riigi netoväliskohustused on endiselt väga suured, ehkki need on alates 2017. aastast vähenenud ja koosnevad peamiselt otseinvesteeringutega seotud netokohustustest.

2019. aasta aprillist 2020. aasta märtsini väldanud vaatlusperioodil olid Poola pikaajalised intressimäärad keskmiselt 2,2% ja seega madalamad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 2,9% kontrollväärtus. Poola pikaajalised intressimäärad on alates 2010. aastast alanenud, kusjuures 12 kuu keskmised määrad langesid 6% lähedalt ligikaudu 2% tasemele.

Jätkusuutlikku lähenemist soodustava keskkonna loomiseks Poolas on vaja stabiilsusele suunatud majanduspoliitikat, finantsstabiilsust tagavaid poliitikameetmeid ning suunatud struktuurireforme. Mis puutub makromajanduslikku tasakaalustamatusse, siis ei otsustanud Euroopa Komisjon oma 2020. aasta häiremehhanismi aruandes teha Poola kohta süvaanalüüsi. Tähtis on, et Poola säilitab pangandussektori praeguse tugeva finantspositsiooni, et hoida välisinvestorite usaldust ja tagada sektori kindel panus majanduskasvu; seda peaksid toetama oskuslikult suunatud struktuurireformid, mille eesmärk on vähendada häireid tööturul, suurendada konkurentsi tooteturgudel ning kiirendada uuendustegevust, erastamist ja taristu ajakohastamist. Selleks et finantssüsteemi usaldusväärsust veelgi suurendada, peaksid riigi pädevad asutused jätkuvalt täiustama oma järelevalvetavasid, sealhulgas järgides asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste kohaldatavaid soovitusi ning tehes järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega.

Poola õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, konfidentsiaalsuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Poola on Euroopa Liidu liikmesriik, mille puhul on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.6 Rumeenia

2020. aasta märtsis oli Rumeenia 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 3,7%, st tunduvalt kõrgem kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 1,8% kontrollväärtus. Koroonaviiruse (COVID-19) pandeemiat silmas pidades valitseb suur ebakindlus selles, kuidas see määr lähikuudel areneb. Riiklikud asutused on võtnud märkimisväärseid eelarve-, makrotasandi usaldatavusjärelevalve ja rahapoliitika meetmeid, et leevendada COVID-19 pandeemia tekitatud majanduskahju. Viimase kümne aasta jooksul on inflatsioonimäär kõikunud suhteliselt laias vahemikus, –1,7%st 7,8%ni, ja perioodi keskmine tase oli kõrge, ulatudes 2,7%ni. Tulevikku silmas pidades valmistab Rumeenia inflatsiooni lähenemise pikaajaline jätkusuutlikkus tõsist muret. Tõenäoliselt muutuvad järelejõudmisprotsessi käigus inflatsioonierinevused euroalaga võrreldes positiivseks, sest Rumeenias on SKP elaniku kohta ja hinnatasemed ikka veel palju madalamad kui euroalal, kui just nominaalse vahetuskursi kallinemine ei avalda sellele vastupidist mõju. Et vältida ülemäärase hinnasurve ja makromajandusliku tasakaalustamatuse teket, tuleb järelejõudmisprotsessi toetada sobivate meetmetega.

Ehkki Rumeenia riigivõlg vastas 2019. aastal Maastrichti kriteeriumile, oli riigi valitsemissektori eelarvepuudujääk vastuolus 3% kontrollväärtusega; seega alustati 2020. aasta aprillis ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, mille raames peab riik kõrvaldama ülemäärase eelarvepuudujäägi hiljemalt 2022. aastaks. Alates 2017. aasta juunist on Rumeenias rakendatud stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osa alusel märkimisväärse kõrvalekalde menetlust ja alates 2020. aasta aprillist on riigi suhtes parandusliku osa sätete alusel alustatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust. Ametiasutused ei suutnud korduvalt võtta tõhusaid meetmeid, et kõrvaldada märkimisväärne kõrvalekalle kohandamiskavast ja saavutada keskpikk eelarve-eesmärk; struktuurse tasakaalu kõrvalekalle on alates 2016. aastast olnud märkimisväärne ja üha suurema kõikumisvahemikuga. Euroopa Komisjoni 2020. aasta kevadprognoosi kohaselt peaks eelarvepuudujääk märgatavalt süvenema ja kõikumisvahemik suurenema kontrollväärtuse (3% SKPst) suhtes. Kogueelarve ja struktuurse eelarvetasakaalu järsk halvenemine on tingitud majandusaktiivsuse tuntavast vähenemisest ja eelarvemeetmetest, mida on rakendatud COVID-19 kriisi leevendamiseks; samuti sellest, et 2019. aastal vastu võetud uue pensioniseaduse tagajärjel on vanaduspensionid tublisti tõusnud. See mõjutab ka võla suhtarvu kasvu. Komisjoni 2019. aasta võla jätkusuutlikkuse aruandes, mis avaldati enne COVID-19 pandeemiat, osutatakse keskpikal ja pikal perioodil suurtele jätkusuutlikkuse riskidele, mis on peamiselt tingitud prognoositava struktuurse esmase eelarvetasakaalu halvenemisest ja rahvastiku vananemisega seotud kulude kasvust. Jättes kõrvale poliitikameetmed COVID-19 pandeemiaga võitlemiseks, on neis valdkondades vaja edasisi reforme ja märkimisväärseid konsolideerimismeetmeid, et korrigeerida ülemäärast eelarvepuudujääki ja kaitsta riigi rahanduse jätkusuutlikkust.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 1. aprillist 2018 kuni 31. märtsini 2020 ei osalenud Rumeenia leu ERM2s, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis juhitava ujuvkursi alusel. Vaatlusperioodil kõikus Rumeenia leu keskmine vahetuskurss euro suhtes vähesel määral. 31. märtsil 2020 oli leu vahetuskurss euro suhtes 4,8283 ehk 3,7% madalam kui keskmine tase 2018. aasta aprillis. Viimase kümne aastaga on Rumeenia jooksev- ja kapitalikonto paranenud; riigi netoväliskohustused on vähenenud, kuid endiselt suured.

2019. aasta aprillist 2020. aasta märtsini väldanud vaatlusperioodil olid Rumeenia pikaajalised intressimäärad keskmiselt 4,4% ja seega kõrgemad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 2,9% kontrollväärtus. Rumeenia pikaajalised intressimäärad on alates 2010. aastast alanenud, kusjuures 12 kuu keskmised määrad langesid pisut vähem kui 10%-lt ligikaudu 4,5% tasemele.

Jätkusuutlikku lähenemist soodustava keskkonna loomiseks Rumeenias on vaja stabiilsusele suunatud majanduspoliitikat ning ulatuslikke struktuurireforme. Mis puutub makromajanduslikku tasakaalustamatusse, siis otsustas Euroopa Komisjon oma 2020. aasta häiremehhanismi aruandes viia 2020. aasta alguses Rumeenia kohta läbi süvaanalüüsi. On hulgaliselt võimalusi ja pakiline vajadus võtta meetmeid selleks, et parandada institutsioonilist ja ärikeskkonda, suurendada investeeringuid ja konkurentsi tooteturgudel, vähendada ulatuslikku oskuste ja nõudluse mittevastavust ja puudust, samuti suurendada tööjõu aktiivsuse määra tööturupingete vähendamiseks ning parandada nii avaliku halduse ja kohtusüsteemi kvaliteeti kui ka tõhusust, eeskätt pärast suunamuutust sellistes olulistes valdkondades nagu korruptsioonivastane võitlus. Ühtlasi tuleb teha märkimisväärseid jõupingutusi, et Rumeenias paraneks Euroopa Liidu vahendite kasutamine. Selleks et finantssüsteemi usaldusväärsust veelgi suurendada, peaksid riigi pädevad asutused jätkuvalt täiustama oma järelevalvetavasid, sealhulgas järgides asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste kohaldatavaid soovitusi ning tehes järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega.

Rumeenia õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Rumeenia on Euroopa Liidu liikmesriik, mille puhul on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.7 Rootsi

2020. aasta märtsis oli Rootsi 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 1,6%, st hinnastabiilsuse kriteeriumi 1,8% kontrollväärtusest madalam. Koroonaviiruse (COVID-19) pandeemiat silmas pidades valitseb suur ebakindlus selles, kuidas see määr lähikuudel areneb. Riiklikud asutused on võtnud märkimisväärseid eelarve-, makrotasandi usaldatavusjärelevalve ja rahapoliitika meetmeid, et leevendada COVID-19 pandeemia tekitatud majanduskahju. Viimase kümne aasta jooksul on inflatsioonimäär kõikunud vahemikus 0,2%st 2,1%ni ja perioodi keskmine jäi tagasihoidlikule 1,2% tasemele. Rootsi SKP elaniku kohta ületab juba euroala taset. Rahapoliitika ja stabiilsusele suunatud institutsiooniline raamistik peaksid edaspidigi toetama hinnastabiilsuse saavutamist riigis.

Rootsi valitsemissektori eelarvetasakaal ja riigivõlg vastasid 2019. aastal Maastrichti kriteeriumidele, kuid peaksid eelduste kohaselt COVID-19 pandeemia tõttu 2020. aastal märgatavalt halvenema. Ajavahemikus 1998–2019 ei rakendatud Rootsi suhtes ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust. Euroopa Komisjoni 2020. aasta kevadprognoosi kohaselt peaks Rootsi eelarvetasakaal 2020. aastal märgatavalt halvenema COVID-19 pandeemia ja sellega seotud eelarvepoliitiliste meetmete tõttu, jõudes puudujääki 5,6% SKPst. Eelduste kohaselt peaks eelarvetasakaal 2021. aastal naasma allapoole 3% kontrollväärtust. Ka võla suhe SKPsse peaks prognooside kohaselt tublisti suurenema, kuid jääma siiski allapoole 60% kontrollväärtust. Komisjoni 2019. aasta võla jätkusuutlikkuse aruandes, mis avaldati enne COVID-19 pandeemiat, märgiti, et Rootsis esinevad keskmise ja pika aja jooksul seoses endiselt madala võlatasemega väiksed riskid. Jättes kõrvale COVID-19 pandeemiaga toimetulekuks võetud poliitikameetmed, tagaks keskpika perioodi eesmärgi jätkuv täitmine järgmistel aastatel selle, et riigi rahanduse usaldusväärne maine kinnistuks veelgi.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 1. aprillist 2018 kuni 31. märtsini 2020 ei osalenud Rootsi kroon ERM2s, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Pärast üldist odavnemist kõikus Rootsi krooni keskmine vahetuskurss vaatlusperioodil euro suhtes suhteliselt suurel määral. 31. märtsil 2020 oli krooni vahetuskurss euro suhtes 11,0613 ehk 6,6% madalam kui keskmine tase 2018. aasta aprillis. Viimase kümne aasta jooksul on Rootsis olnud pidevalt suur jooksevkonto ülejääk ning alates 2015. aastast on riigi rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon olnud positiivne.

2019. aasta aprillist 2020. aasta märtsini väldanud vaatlusperioodil olid Rootsi pikaajalised intressimäärad keskmiselt –0,1% ja püsisid seega märksa madalamad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 2,9% kontrollväärtus. Rootsi pikaajalised intressimäärad on alates 2010. aastast alanenud, kusjuures 12 kuu keskmised määrad on langenud rohkem kui 3%-lt umbes 0% tasemele.

Jätkusuutlikku lähenemist soodustava keskkonna säilitamiseks Rootsis on vaja jätkuvalt teha stabiilsust edendavat majanduspoliitikat ja suunatud struktuurireforme ning võtta finantsstabiilsust tagavaid meetmeid. Mis puutub makromajanduslikku tasakaalustamatusse, siis tegi Euroopa Komisjon oma 2020. aasta häiremehhanismi aruandes järelduse, et Rootsis esineb ikka veel makromajanduslik tasakaalustamatus. Seda arvestades on vaja lisameetmeid, et maandada makromajanduslikku stabiilsust ohustavaid riske, mis tulenevad ajalooliselt kõrgetest eluasemehindadest ning nendega seonduvast kõrgest kodumajapidamiste võla tasemest. Selleks et finantssüsteemi usaldusväärsust veelgi suurendada, peaksid riigi pädevad asutused jätkuvalt täiustama oma järelevalvetavasid, sealhulgas järgides asjaomaste rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste kohaldatavaid soovitusi ning tehes järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega.

Rootsi õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Rootsi on Euroopa Liidu liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid. Aluslepingu kohaselt on Rootsi alates 1. juunist 1998 olnud kohustatud võtma vastu riiklikud õigusaktid õiguslikuks lõimumiseks eurosüsteemiga. Rootsi ametivõimud ei ole siiani võtnud seadusandlikke meetmeid, et kõrvaldada käesolevas ja varasemates aruannetes kirjeldatud vastuolud.