Kas EKP otsus on hoiustajatele kahjulik?
18. mai 2015 (ajakohastatud 25. august 2021)
Kas Euroopa Keskpanga kehtestatud madalad baasintressimäärad kujutavad endast maksu hoiustajatele? Süüdistus kõlab tavaliselt selliselt, et keskpank on langetanud baasintressimäärasid nii palju, et tavalised inimesed ei saa oma hoiuste pealt enam intressi. Madalad baasintressimäärad muudavad laenud laenuvõtjate jaoks odavamaks. Kokkuvõttes ei jää võlausaldajatele endale kuigi palju, ja süüdi selles on keskpank. Tehtud uurimus aitab seda arvamust nüüd muuta (kättesaadav ainult inglise keeles).
Uurimusest selgub, et pikemas perspektiivis ei ole mitte keskpank see, kes määrab ära hoiustajate reaalse tulu (st tulu pärast inflatsiooni arvessevõtmist). Investeeringute tegelik tootlus keskpikas perspektiivis sõltub pigem majanduse võimekusest ja värskusest, teede ja muu infrastruktuuri olukorrast, tööturu paindlikkusest ning sellest, kui kasvusõbralik on riigi poliitika. Reaalset tulu loob just reaalmajandus. Toimetise autorite Ulrich Bindseili (EKP), Jörg Zeuneri (KfW) ja Clemens Domnicki (KfW) sõnul toetab keskpank seda, tagades hinnastabiilsuse. Kui EKP teostaks tahtlikult sobimatut rahapoliitikat, võiks see majandust veelgi aeglustada ning vähendada seega hoiustajate pikaajalisi tuluväljavaateid.
Majanduse nõrkus ja sellega seotud madalad intressimäärad tekitavad kõikidele euroala hoiustajatele tõsist muret. Väike tootlus tähendab, et soovitud summa säästmiseks kulub palju rohkem aega. Uue auto ostmine tuleb ehk edasi lükata ja võib juhtuda, et samaväärse täiendava erapensioni saamiseks tuleb rohkem raha kõrvale panna. Ometi ei ole investeeringute nominaalintressimäära suurus selles kontekstis oluline. Palju tähtsam on see, kui suurt tulu teenitakse hoiustelt pärast inflatsioonist tingitud raha väärtuse vähenemise mahaarvamist. EKP avaldatud toimetise „Critique of accommodating central bank policies” autorid juhivad sellele tähelepanu. Nad näitavad, et keskpank mõjutab nominaalintressimäärasid, võtmata arvesse inflatsiooni. Bindseili, Zeuneri ja Domnicki sõnul sõltub hoiustajate reaalne tulu siiski sellistest teguritest nagu innovatsioon, demograafia ja tööturg.
Autorid märgivad, et rahapoliitika saab reaalsele tulule piiratud mõju avaldada vaid lühiajaliselt – ühe või kahe aasta jooksul. Enamiku hoiustajate jaoks ei ole see mõju oma lühiajalisuse tõttu aga otsustava tähtsusega. Pikemas perspektiivis on karm rahapoliitika nõrga majanduse ja madala inflatsioonimäära tingimustes hoiustajatele isegi kahjulik, sest see nõrgendab veelgi nii majandust kui ka selle suutlikkust toota suuremat reaalset tulu. Teisisõnu, intressimäära tõus ei ole hoiustajatele alati kasulik. Kui intressimäärad on nõrga majanduse tingimustes liiga kõrged, võivad hoiustajad saada lühiajaliselt mõnevõrra rohkem raha, kuid pikaajalises perspektiivis kaotavad nad seda rohkem.
Uurimuse kohaselt võib kehv rahapoliitika põhjustada ebastabiilsust ning kaasa tuua häireid majanduses. Asjakohane rahapoliitika loob seevastu säästva ja stabiilse majanduskasvu ühe eeltingimuse. Ometigi ei saa see mõjutada investeeringute tegelikku tootlust keskmise ja pikema aja jooksul, ja isegi kui saaks, on EKP ülesanne tagada hinnastabiilsus. EKP on selle saavutamiseks seadnud eesmärgiks 2% aastase inflatsioonimäära.
Toimetise autorid toovad hoiatavaid näiteid juhtumitest, kus keskpank hülgas nimetatud eesmärgi ja teostas sobimatut rahapoliitikat, võtmata arvesse inflatsiooni ja majanduse olukorda. Deutsche Reichsbank jäi esimese maailmasõja ajal ja vahetult pärast seda kindlaks selgelt liiga madalale baasintressimäärale, kuigi sõda põhjustas nõudluse järsu vähenemise ja inflatsioonimäär üha kasvas. Tekkis hüperinflatsioon. Saksamaa on kogenud ka vastupidist olukorda: hoolimata sellest, et majandus oli kokku kukkumas ja hinnad järsult langemas, tõstis Reichsbank 1930. aastate alguses intressimäärasid. See põhjustas allakäiguspiraali ja süvendas majandussurutist.
Bindseil, Zeuner ja Domnick leiavad, et rahapoliitika ei saa riiki välja tuua etapist, mida iseloomustavad aeglane majanduskasv ja sellega kaasnevad hoiuste madalad intressimäärad. Nad teevad muu hulgas ettepaneku parandada teadus- ja arendustegevuse stiimuleid, pakkuda paremat haridust, kaasata sisserändajad kiiremini tööturule ja parandada erainvesteeringute tingimusi. Selline majanduskasvu toetav riiklik poliitika võib tugevdada reaalmajandust. Autorite sõnul võivad euroala elanikud ainult sellisel juhul eeldada, et hakkavad oma hoiustelt taas suuremat tulu saama.
Ajakohastatud 2021. aasta augustis, et kajastada 2020.–2021. aastal tehtud rahapoliitika strateegia läbivaatamise tulemusi.